 |
| Niimoodi me seal lae all kõlkusimegi. Foto: Annabelle Cathryn |
Sattusin lennujaamas rääkima ilusa kreeka välisüliõpilasega, kes tuli samuti tantsu õppima.
“Millega sa muidu tegeled?” küsisin.
“Reisin ja teenin raha, et reisida,” andis ta kõige tüüpilisema ränduri vastuse.
“Mis töid sa teed?” küsisin, teades vastust juba ette- küllap juhu- ning hooajatöid.
“Ma olen akrobaat,” vastas neiu enesekindlalt.
“Ma võtsin oma kanga kaasa- me võime proovida!” teatas ta.
Asusingi siis usinalt sõrmi ja käsi treenima. Mõne nädala pärast, kui olime kõik end oma uutes kodudes kenasti sisse seadnud, olime viimaks sealmaal, et kangatantsutunniga alustada.
Tund toimus laval, 20meetrine kangas oli kinnitatud lavakontstruktsioonide külge. Kangatats tähendab tantsimist laest alla rippuvate kangaribadega. Tantsija võib mööda kangast üles ronida, enda kanga külge kinnitada, teha lae all spagaati ning mööda kangast pea alaspidi alla laskuda. See on loomulikult kõrgtase, mis esialgu jõukohane vaid kursakaaslasest akrobaadile. Meie piirdusime kangajoogaga. Selleks sõlmis õpetaja kanga otsad alt kokku.
“Kes on esimene?”
Asi tundus hirmus, aga samas ka põnev, seega tõttasin kangast haarama. Alguses oli raske isegi varvast riidesse seotud sõlmest läbi panna, kui see aga õnnestus avastasin, et olin saanud tagasi lapseks- nimelt polnud aimugi mida oma jäsemetega edasi teha. Kramplikult sõrmede ja varvastega kanga küljes kõlkudes kuulsin kuidas õpetaja mind juhendas.
“Pane jalg siia. Teine ka. Võta ühe käega ülevalt kangast kinni. Nüüd teise käega”
Ilma põranda kaitsva toeta tunduvad kõik jäsemed kuidagi kasutud ning mõte, et usaldada saab vaid laest rippuvat kangast on enam kui hirmutav.
Edasi tuli käed ja jalad välja sirutada, mis pani mind tundma nagu mees Leonardo da Vinci joonistusel. Ainult selle vahega, et kui joonistatud mees paistis oma asendis kõikumatult seisvat, siis minu käed ja jalad vappusid naljakalt. Allajäänute näod väljendasid hirmu ja õudust. Edasi tuli istuda lootoseasendis- jalalabad koos ja käed alla tuua.
“Ma ei saa!” ülesanne tundus füüsiliselt võimatu.
“Saad küll!” ütles õpetaja rahuliku naeratusega.
“Ei saa!”
Ja ühtäkki saingi.
“Nüüd mine alla ja lase käed lahti,” juhendas tüdruk.
Asi kõlas absurdsena. Lasin lahti juba vaimusilmas ette kujutades, kuidas ma peapeale potsatan. Aga ei potsatanud- jäin hoopis pea alastpidi rippuma ja see oli imehea tunne! Kangajooga tehtud!
Käisin seal tunnis veel mõned korrad. Tegime vahvaid asju ning kõik harjutused, mis teostatakse madalal õhus meeldisid mulle väga. Siis aga tuli päev kui pidime mööda riiet üles ronima. Mu kõrgusekartus ei tulnud seejuures üldse kasuks. Kangas tuli fikseerida jalgade vahele ning siis end jalgade jõul üles vinnata- seda ei juhtunud. Jalgade asemel tirisin keha ülespoole ikka käte abil. Tunne polnud sugugi kindel ning käed on mul nõrgad pealekauba. Umbes poole peale jõudnuna hakkas pea ringi käima, ning otsustasin, et aitab. Aga seda, kuidas alla saada ma ikka ei teadnud. Otsustasin lahti lasta jalad. Seepeale sain kohe riielda: “Sa ei tohi mitte kunagi jalgu lahti lasta!” Kangatantsu loogika seisneski selles, et isegi kui käte jõud üles ütleb, on sul võimalik jalgupidi rippuma jääda.
Peale tundi käis pea veel mõnda aega ringi. Otsustasin, et lae all kõlkumine pole siiski minu ala.
No comments:
Post a Comment