Bussidest, mis ei sõida

 Magamiseks sobib iga hetk ja koht. Bussisõit Balil.  Foto: Liisa Kruusmägi

Üheks suurimaks kultuurišokiks tagasi Eestis oli minu jaoks bussiliiklus. Bussiplaanid, kindlad sõidutasud ja minutipealt väljuvad sõidukid- ulme! Mäletan oma hämmingut Frakfurdi lennujaamade vahel reisides. Buss liikus maanteel kordagi peatumata. Indoneesia sõidukitest ummistunud tänavatel juhtub seda harva.

Kus on buss?

Esimese ülesandena tuleb sul Indoneesias olles üles leida bussipeatus või bussijaam. Bussijaamad on tavaliselt ehitatud linnast kilomeetrite kaugusele, nii et kohale jõudmiseks tuleb kasutada veel umbes kolme transpordivahendit. Reisimist on soovitatav alustada varavalges sest nii mõnelgi juhul peale 12 päeval kaugliinibussid enam ei välju. Nii uluski Makassari bussijaamas kohale jõudes vaid tuul ning lärmakad autojuhid olid meid hingehinna eest nõus igale poole sõidutama.

Kord Surabayas ei leidnud me minibussi, mis viiks meid hostelisse. Inimesed kellelt küsisime näitasid kõik erinevasse suunda. Lõpuks küsisime suunda politseilt, kes meid bussipeatuse asemel hostelisse ära viis. Küllap siis oli nii lihtsam.

Alustamise vaev

Kui oled õnnelikult õige bussi leidnud ning endale mõistliku hinnaga pileti välja kaubelnud, ei tasu veel kergendusohkega oma varbaid eesistuja tooli alla sirutada. Buss ei pruugi väljuda veel niipea. 

Oli öö ja bussiterminalist oli tarvis kesklinna saada. Meie õnn oli suur kui nägimegi bussi. Mootor juba töötas. Jooksime siis nagu jalad võtsid ja võtsime istet juba armsaks saanud sinistel istmetel. Kujutasime ette, kuidas kohe meie seljataga bussiuksed sulguvad ja buss tuhatnelja linna poole kihutab. Aga ei. Mootor käis veel oma pool tundi. Sõimise asemel lõbustasid meid suupistete müüad ja ükshaaval bussi esiotsas end esinemiseks valmis seadvad tänavamuusikud. Kui Eestis peavad tänavamuusikud viisi ning nii mõnelgi korral harjutavad tänavatel lausa muusikakooli kasvandikud, siis  Indoneesias jorutab raha eest tänaval igaüks. Ning isegi mulle, muusikavõhikule, näis et lauldi ikka väga mööda. Maksmine käib samuti vastavalt- kui on nii kohutav, et enam ei suuda, maksa ja ta läheb ära.

Nii veetsimegi 30 minutit seisvas bussis, mille mootor käis ja kuulasime hõrke muusikavirtuoose. 

Äkki leiame veel mõne reisija?

Kui buss sõidab tähendab see enamasti, et algab sõit punktist A punkti B. Aga mõnikord on see sõit tõeliselt aeglane. Põhjuseid üks- minibussis on vaid 4 inimeset, vaja veel reisijaid leida. Nii sõidabki bussijuht nii aeglaselt kui parasjagu võimalik. Jalakäiat nähes aga suisa pidurdab. “Bussiterminali! Bussiterminali!” karjub ta nii kõvasti, kui kopsumaht lubab ja jälitab iga jalakäiat mitukümmend meetrit, veel siiski, kui juba ammu on selge, et kõndijat bussisõit ei huvita.

Viimase sõitja ootuses

Kord Lääne Jaaval seigeldes tahtsime sõita alla mereäärde. Istusime siis bussi, mis pidi väljuma keskpäeval. Keskpäeva asemel väljus buss tunni aja pärast, mis sest, et buss oli täis ja bussijuht istus käed roolil. Kõigil on ebamugav, palav ja kitsas. Aga reisijatele teada anda, et väljutakse alles tunni aja pärast ja minge sirutage jalgu, pole loomulikult vaja. 

Buss sõidab. Tohtu kergendus ja heameel. Aga mitte kauaks. Üsna pea tõmbab buss jälle teeäärde ja juht hakkab telefoni näppima ning helistama. Jällegi istume ilma igasuguse informatsioonita tund aega tee ääres. Keegi midagi ei küsi ega uuri. Bussijuht midagi ei räägi. Mida rohkem küsime, seda vähem ta meile tähelepanu pöörab. Mis toimub? Kõik ülejäänud reisijad istuvad bussis rahulikult nagu kivikujud. Ju see siis on normaalne.

Tunni pärast astub bussi musta pearätikuga naine, naeratab ja võtab istet. Selge, ootasime lihtsalt veel ühte hiljaks jäänud reisijat.

Kui tahaks, aga ei oska: Surfamine algajatele Indoneesias

Laineteks valmis! Pacitan. Foto: Tom Peeters

Esimesel korral Indoneesiasse tulles otsustasin surfamise ära proovida. Läks õnneks, sest sõbranna leidis Balil ööbimiskoha surfiinstruktori juures. Peale nelja tundi lainetes hullamist ning ebaõnnestunud katseid kuidagimoodi surfilauale ronida, seisingi lõpuks püsti. Tunne oli taevalik ning just sedasama tunnet otsustasin Indoneesiasse naastes uuesti kogema minna. Järgnev on väike rannaspikker neile algajatele, kes kohe hirmsate monstrumlainetega vastamisi seista ei soovi.

Pacitan, Jaava- võituls lainetega

Pacitan on parim rand neile häbelikele surfisõpradele, kes tahaksid harjutada täielikus üksinduses. Sest tõepoolest, neljapäevalise surfipuhkuse ajal nägin rannal vaid üht jalutajat. Ookean seejuures oli täielikult minu päralt. Kes vähegi populaarsemates surfikuurortites käinud, teab sellist luksust hinnata- ei mingit laine pärast võitlemist või hirmu, et keegi  sulle lauaga sisse sõidab. Uhke üksinduse eelduseks on loomulikult õige ajastus. Vihmahooajal detsembis nägin piirkonnas kokku kõige rohkem 4-5 surfajat, kuid kuulsin, et ka suvehooajal on koht üsna puutumatu. Turistid pole seda randa veel avastanud.

Pacitani saab Yogyakartast bussiga. Sõit kestab 5 tundi. Rannast paari minuti jalutuskäigu kaugusel on paar külalistemaja ja söögikohta. Toiduvalik on indoneesiapärane ning õhtuseks meelelahutuseks restoraninurgas seisev piljardilaud. 

Lained Pacitanis ei ole väga suured, kuid neid on palju, nii et laual vedelema ja lainet ootama ei pea. Surfamine nõuab kannatlikkust ning kui esimesel päeval väga hästi välja ei tule, tasub kindlasti järgmisel päeval uuesti proovida. Oma üllatuseks võid avastada, et oskadki juba veidi rohkem. Kolmandal päeval ühines minuga sõbranna. Läksime otsejoones vette, kuid lained olid nii tugevad, et surfamise asemel meenutasime merehädalisi. Kogu sportlik seiklus lõppes sellega, et jooksin hirmunult tohutu laine eest rannale. Pääsesime eluga! Läksime hoopis kuumaveeallikatesse mõnulema. 

Lisaks surfirannale asub Pacitani lähedal veel üks sinakasrohelise vee ja valge liivaga paradiisirand, mille ristisin aarete saareks, sest leidsin sealt kõige ilusamaid teokarpe üldse.

Ah jaa, et rand pole väga tuntud, on kohapeal kõik odav. Surfilaua saab 24 tunniks 50 000 eest (umbes $5).

Laine ootuses. Batu Karas. 

Batu Karas, Jaava- võitlus igavusega

Yogyakartast lääne poole, 8tunnise rongisõidu kaugusele, jääb tuntud algajate surfiparadiis Batu Karas. Harrastasime seal tõeslist surfipuhkust- nädal aega ärkasime hommikul vara ja veest tulime välja alles pimeda saabudes. Kui Pacitanis olin ma peale 3-4 tundi sufamist juba nii läbi, et rohkem ei jõudnud, siis Batu Karasis sellist muret polnud. Mida polnud, olid lained.

Nimelt tähendab surfaminse sealses rannas rohkem lainelaual lebamist kui tegelikku tegevust. Vees elutsevad kõrvetavad millimallikad ei teinud  ootamisaega just lihtsamaks. Milles siis asi? Kohalik surfar, surfilaudade laenutaja, selgitas meile, et praegu, jaanuaris, pole hooaeg. Seega, kõik reisijuhid, mida enne seda lugenud olin, valetasid. Mis siis ikka, katsusime kehvast olukorrast võtta, mis võtta annab.

Selgus, et    lainete tihedus kasvas märgatavalt umbes kelle nelja ajal. Õnnetuseks märkasid seda aga ka kõik teised. Ning kõigi teiste all pean ma silmas rahvamasse. Tegelikult ei pruukinudki rahvast nii palju olla, lihtsalt kõik korraga üht lainet püüdes läks kitsaks kätte.

Meri oli peegelsile. Umbes iga poole tunni tagant eksis sinna üks õnnetu laineke. Peale nelja tuli laineid kalju tagant järjest. Õnnetuseks aga ei ulatunud lained kuigi kaugele- kõige parem oli lainele hüpata otse kalju kõrvalt, mida ma siiski ei teinud. Nimelt pole ma veel nii meisterlik, et end laual kaljust eemale juhtida, kui midagi juhtuma peaks. 

Laine ise oli aga mõnus ja selle jõudmine randa võttis kaua aega. Tegu polnud tugeva lainega ning enne lainele saamist pidi päris korralikult kätega hoogu juurde andma. Kõige paremini püsis lainel umbes 6aastase väljanägemisega tüdruk, kes oli laine jaoks just piisavalt kerge. Ta sõitis lainel oma 10-12 meetrit otse randa ja nii absoluutselt iga päev.

Suurte rahvamasside eeliseks rannas võib pidada seda, et su ümber on palju inimesi ja  kui midagi juhtub, pole vaja karta, keegi ikka näeb ja aitab. Vees on ka palju surfiinstruktoreid, kes oskavad hea nõuga aidata.

Viimasel päeval lained lõpuks tulid. Mitte kogu aeg, aga kui nad tulid, oli neid palju. Võib-olla harjusime lihtsalt ära väiksemate lainetega? Igaljuhul surfasime isu peaaegu täis. Kõige toredam oli siis, kui püsti tõustes ei kukkunudki kohe vette tagasi. See tunne, et sa päriselt seisadki laual ja surfad, on imeline!

Batu Karas on Jakartale lähim surfirand ning just seetõttu on see populaarne väljasõidukoht. Tänu sellele pakutakse turistidele rannas ka rohkemat kui koduses Pacitanis. Nimelt saab juua õlut ja süüa lääne toite. Rannal asub ka paar surfipoodi. Majutusegi võib endale leida nii luksuse otsija kui ka rannaelu hindaja. Peatänaval on kõik kohad siiski kallid. Soovitaksin peatuda peateest veidi eemal asuvates majades. Meil õnnestus leida naine, kes küsis terve maja eest peaaegu mitte midagi. Meie kasutada oli magamistuba, elutuba ja köök terassiga. Terassilt paistis imeilus vaade riisipõllule. Kui rahvast oleks olnud rohkem, oleks elutuba ja kööki pidanud jagama. Aga meil vedas.

Kes surfamisest isu täis saab võib laenutada mootorratta ja sõita lähedalasuvasse Rohelisse orgu, kus saab jões ujuda, koskedest ja kaljudelt vette hüpata, Tarzanit mängida ja koobastes ujuda. Tegu on tõeliselt armsa džunglijõega.

Surfilaua sai päikesetõusust loojanguni 50 000-60 000 ($5-6) eest.

Kuta. Bali. Foto: Liisa Kruusmägi

Peopealinn Kuta, Bali

Kuta on Bali peopealinn ning tõenäoliselt see koht, kuhu sa Balil esimesena satud (kui sa just ei tegele sukeldumisega, sest siis peatud sa tõenäoliselt põhjakaldal). Lõunakallas on aga surfarite pärusmaa.

Tegu täieliku turistikaga, mis on pealaest jalatallani austraallasi täis. Ööklubid mürtsuvad nädalapäevast hoolimata ning tänavad on muutunud suveniirituruks. Kutast võib leida kõiksuguseid sööke, alkohoolseid jooke ja narkootikume. Pimedal tänaval käies võib kuulda järgmist: “Takso” “Seened” “Kanep” “Kokaiin”. Pea raputamise peale üritatakse leida üha midagi uut. Ehedeat Balit oma traditsioonide, rituaalide, templite ja rahvariietega pole sealt lihtne leida. Kui sa sellest aga ei hooli on Kuta oma ranna ja pidudega täpselt sulle.

Kuta rand pole puutumatu paradiis, kuid lained on algajatele täpselt parajad. Üksi minnes on aga vaja olla tähelepanelik- kui veel väga ei oska, ei tasu “kesktaseme” lainetesse hüpata. Mina oma 14. surfikorral selleks igaljuhul veel valmis ei olnud. Surfilaualaenutus aga tahab sulle lihtsalt lauda anda ning ei hooli kuigivõrd sellest, kuidas sa seal hakkama saad. Teine stsenaarium: nad saadavadki su liiga suurde lainesse, et sa siis palgatud instruktoriga tagasi tuleksid. 

Niisiis oligi esialgu päris õudne- neelasin vett ja mõtlesin, et miks surfamine üldse välja ei tule. Surfajaid polnud palju, kuid need, kes vees olid, said asjaga ilusasti hakkama. 

Hiljem mõõna ajal täitus vesi nagu imeväel teiste minusuguste algajatega. Väike tüdruk surfas juhendaja käe all laine laine järel. Lained polnud enam nii tugevad ja lõppkokkuvõttes oli täiega tore. Juhtus ka üks naljakas lugu. Otsustasin, et ei võta lainet, ehk siis et ei anna hoogu juurde, lasen tal minna ja ootan järgmist. Seesama laine aga tõi mu hoopis suure hooga randa. Oli väga tore ja olin õnnetu vaid sellepärast, et lauale ei astunud. Nii oleks veelgi toredam olnud. Surfamise juures ongi mu lemmiktunne see, kui olen laua peal püsti ja laine mind kannab ning ma ei kukugi kohe vette. Ei, laine kanab mind kui võluväel veel mitmeid meetreid edasi ja mul pole aimugi, mida ma siis sel korral õigesti tegin.

Kutas saab surfilaua kaheks tunniks 100 000 ($10) eest.

Nagu öeldud näeb Semanyakis ainult tüdrukuid koerakestega. Foto: Tom Peeters

Luksuslik Semanyak, Bali

Semnyak eristub Kutast igas mõttes. Vaba ja mõnustat surfarielu pole sinna mõtet otsima minna. Kaks randa on üksteisest küll vaid 5 kilomeetri kaugusel, kuid mentaliteet on täiesti teine. Nimelt on Semanyak tõeline rikaste ja ilusate paradiis. Uhketel rannatoolidel lamavad tüdrukud oma väikeste koerakestega, tänavaid ääristava kõrgete müüridega villad ja hirmkallid restoranid. Odavat ööbimiskohta on Semanyakis pea võimatu leida. Hulkusime tunde villade vahel enne kui midagi leidsime. Indoneesia kõige tuntuma söögi, nasi goreng (praetud riis), eest tuleb sealsetes restoranides välja käia 100 000  ruupiat ehk $10. Võrdluseks võiks tuua mu kodulinna Yogyakarta kus nasi gorengi ja joogi saab kätte 10 000 ruupia ehk $1eest. 

Sama moodi saime šoki, kui kuulsime, kui kallis on laua rent- 100 000 ühe tunni eest. Lõpuks me siiski saime selle eest kaks tundi. 

Surfata oli aga tõeliselt tore. Laineid tuli kogu aeg ning need olid piisavalt suured ja tugevad. Kätega ei pidanudki palju hoogu andma. Tasakaalu harjutamiseks oli see samuti hea koht. Samal ajal pidi ettevaatlik olema, et mitte võtta liiga tugevat lainet- nii lendad koos lauaga uppi. Olin jälle rõõmsalt üllatunud, et näe, välja tuleb!

Veidi tingides saab laua tunnikeseks 50 000 ($5) eest.

Boheemlaslik Canggu, Bali

Canngu. Bali

Canggu on jällegi erinev nii Semanyakist kui Kutast. See ei ole ilus valge liivarand, kus tibid rannatoolil varbaid sirutavad ega ka koht, kuhu turistid end surnuks jooma tulevad. Ei, pigem on Canggu näol tegu pigaga kuhu tulevadki surfarid, nende kaaslased ja pered. Hipsterid kükitavad treppidel õlut juua ning päikeseloojangu taustal võib näha veel lainetest viimast võtvaid surfareid. Kõik on veidi räämas ja lagunenud, aga samas ka kuidagi kodune ja mõnus. Võid rahulikult oma maisitõlvikut näkitseta muretsemata selle pärast, et istud mõne luksushotelli hirmkallil murulapikesel või et keegi sulle pähe oksendaks. 

Esimest korda Canggus käies sai sellest mu lemmik surfikoht. Lained olid just täpselt õiged ning andsid mulle võimaluse pikalt  valmistuda. Viimaks ujusin juba lainele vastu nagu tõeline surfar. Meri oli erineva tasemega lainepüüdjaid täis. Mäletan tüdrukut, kes surfilaual peapealseisu sooritas. Surfasin nii palju, et väsisin ära.

Naasin Canggusse nelja kuu pärast. Võtsin entusiastlikult laua kaenlasse ja kõndisin pea püsti lainetele vastu Kohe esimene laine paiskas mu aga peadpidi liiva. Suures õuduses ja uppumishirmus põgenesin veest. Köhisin liiva ja otsustasin, et nüüd mõnda aega enam vette ei lähe. Hiljem siiski läksin ning nagu selgus oli karta vaja vaid kaldaäärt, kus lained pahandust tegid. Tagapool oli võimalik rahulikumalt surfata. Siiski ei tundud ma end mugavalt ja mõtlesin pidevalt, et kuidas ma küll veest välja saan- tuleb ju jälle kaldaäärsesse keerisesse tungida. Veest väljajõudnuna istusime kahekesi surfilaual ja vaatasime, kuidas lained tasapisi järgi andsid. 

Laua hind oli 50 000 ($5) kuni päikeseloojanguni.

Miks Indoneesia poistega ei saa lihtsalt sõber olla?

Indoneeslastega on kerge sõbruneda. Arusaamatuste vältimiseks on hea väljas
käia suure kambaga. Foto: Lenka Glisníková

Jaava saare mehed on kuulsad oma abivalmiduse poolest. Juba esimesel päeval lennujaamas jooksis kümme lennujaamatöötajat mu ümberkukkuvat kohvrit päästma. Kui jäin tiheda liiklusega ringteel oma katkiläinud rattaga hätta, jooksis suvaline mees lähedalasuvast majast tööriistadega minu juurde, et ratas ära parandada. Naine, laps süles, vaatas naeratades pealt. Abi pole vaja küsida. Nad tabavad hetkega ära, et oled hädas ja keegi ei jaluta sust ükskõikselt mööda. Kui oma kasuperega eelmisel aastal tülli läksin, tuli mu sõber mulle järgi ja viis mu oma pere juurde elama. Abivalmidus on normaalne. Kollektiivsus on märksõna. Kui naaber, sugulane, pereliige või tuttav on hädas, tehakse pikema jututa kõik, et teda aidata. Põhimõtteks on- kunagi ei tea, millal sul endal abi vaja võib minna.

Ühel õhtul sõbrannaga teed juues tunnistas ta mulle, kuidas kohtas huvitavat inimest, kuid kahjuks meessost. “Indoneesia poistega ei saa lihtsalt sõber olla,” ütles ta ja võttis lonksu.

Misasja? Minul polnud meessoost sõpradega Indoneesias kunagi probleeme tekkinud. Väljaarvatud, üks tüüp, kes mind koduni jälitas ja paar tüütut sõnumisaatjat. Seega tundus sõbranna ütlus üsna radikaalne. Alles mitu kuud hiljem hakkasin aru saama, mida ta sellega mõtles.

Jagasin Indoneesias olles maja kahe tüdrukuga. Aasta lõpuks veendusid mõlemad, et kohalike poistega läbikäimisel peab ettevaatlik olema.

Rannapidu

Majanaaber kohtas näituseavamisel toreda filmitegijast noormehega. Nädala pärast kutsus ta sõbranna rannapeole. Tegemist on legendaarse valgete peoga, kus liigub kõiksugust alkoholi ning noored saavad end läänemaailma kombel välja elada. Mu sõbranna, väsimatu peoloom, võttis kutse pikemalt mõtlemata vastu. 

Värsked sõbrad läksid paradiisirannale juba paar päeva varem, et poisi tuttava kalamüüa juures mereandidega maiustada, ujuda ja mootrrattaga ringi tiirutada. Kõik oli ilus ja hea, kuni tuli öö, mis veedeti nagu ikka lageda taeva all. Mingil hetkel hakkas poiss vaikselt tüdrukule lähemale nihkuma ja tüdruk sama tempoga end poisist kaugemale nihutama. Kuni: “Mul on oma poiss!” Seepeale läks poiss kole närvi ja hakkas vihaselt karjuma: “Miks sa siis tuled minuga peole kui sul poiss olemas on?” Ju siis oleme meie, eurooplased, veidrad. Majanaabri jaoks lahenes kõik õnnelikult- ta ledis peolt tuttavaid ja veetis ka ilma indoneesia sõbrata hästi aega.

Ma tulen sulle külla!

Mu jordaanlasest majanaaber oli oma pearätiku, heleda naha ja teravatipulise nina tõttu kohalike jaoks täielik eksootika. Kuna valge tüdrukuga abiellumine religioonide erinevuse tõttu paljudes peredes kõne alla ei tule, polnud mu moslemist majanaabril austajatest puudust. Aasta lõpuks oli neiu leidnud suurel hulgal tüdrukutest sõpru, kohalike poistele ei jagunud tal aga ühtki head sõna. Miks nii?

Ka tema oli esialgu, nagu me kõik, rõõmus iga loodud tutvuse üle. Selsamal kunstinäitusel kohtas ta kunstnikku, kes pakkus end rõõmuga appi, kui neiul on vaja linna poodi minna. 

Esialgu intelligentsena näiv noormees saatis paari päeva pärast sõnumi: “Kus sa elad? Ma tulen sulle külla!” Et Jordaanias käivad asjad teistmoodi, jäi külaskäik siiski ära.

Poeskäik oli aga veel jõus. Nimelt ei osanud sõbranna mootorrattaga sõita ja oli seetõttu üsna paikne. Õnnetuseks kihutas too tüüp nii mis jube, et tüdruk temast ikka kõvemini kinni võtaks. Pärast seda, otsustas tüdruk asjale lõpu teha. Kuid kus sa sellega, tüüp käis meie maja ümber ikka ja jälle luurel. Pidin temaga mitu korda arveid klaarima, kuid kõige paremini on meeles esimene kord, kui ma teda veel ei teadnud. Koduuksel tabas mind küsimuste laviin: “Kas su sõbranna elab siin? Kuhu ta läks? Millal ta tuleb? Kellega ta on? Kas ta on kihlatud?” Pomisesin mingeid vastuseid ja tegin, et kiiresti uksest sisse saan. Ta oli veits kahtlase välimusega- selline, kellega pikemat vestlust ei peaks. Toimetasin veidi köögis ja läksin siis vannituppa. Siis kuulsin, kuidas tüüp korduvalt tüdruku nime hüüdis. Mul oli kohutav hirm. Kas jätsin välisukse lahti? Õnneks mitte. Lihtsalt ta hääl kostus läbi kahe ukse.

Hiljem sõbrunes tüdruk teise noormehega, kes aitas teda igati, kuid lõpuks samuti armastust avaldas. Kui majanaaber viisakalt ära ütles, siis selle asemel, et tagasi tõmbuda, muutus tüüp eriti pealetükkivaks saates erinevates keeltes sadu sõnumeid, kontakteerudes  tüdruku sõprade ja pereliikmetega ning postitades tüdruku ajajoonele pilte endast. Kuuldavasti pole ta tüdrukut ega ta peret siiani rahule jätnud.

Jaht valgetele

Valge tüdruk või poissõber on Indoneesias tihti prestiiži küsimus. Nii on olemas lausa teatud inimgrupp, keda me naljatades kutsusime “bule hunters” (bule- valge inimene). Need olid poisid või tüdrukud, kes olid vastu võtnud otsuse, et nad tahavad armastuslugu valgega. Nii nad siis katsusidki järjest õnne kõigi välistudengitega.

Poisid aga jahivad valgeid tüdrukuid tihti ka  ühiskonnas levinud valearusaama kohta. Nimelt usutakse, et valged tüdrukud on kergesti kättesaadavad ja vabameelesed. Selline arvamus on suuresti kujunenud popkultuuri (filmid, muusikavideod) põhjal. Nii peaks iga tüdruk, kes indoneeslastega sõbrustab olema valmis selleks, et vaatamata kaetud välimusele ja viisakale käitumisele, võib su südamesõber mingi hetk sulle segaduses näoga otsa vaatama jääda ja paluda selgitust, et mis värk sellega ikka on.

“Ma arvasin kogu aeg, et valged tüdrukuid on lihtne voodisse saada!” imestas kord üks sõber Jakartast. 

Ma siis seletasin talle, et ka valgete hulgas on erinevaid inimesi ja vabameelsus ei sõltu nahavärvist. Ta kuulas mind pead raputades, nagu oleksin mingit imejuttu rääkinud. Oluline on sellistes olukordades mitte kannatust kaotada, ega solvuda. Tekivad ju sellised stereotüübid lihtsalt vähesest läbikäimisest võõramaalastega.