Friday, September 18, 2015

Bussidest, mis ei sõida

 Magamiseks sobib iga hetk ja koht. Bussisõit Balil.  Foto: Liisa Kruusmägi
Üheks suurimaks kultuurišokiks tagasi Eestis oli minu jaoks bussiliiklus. Bussiplaanid, kindlad sõidutasud ja minutipealt väljuvad sõidukid- ulme! Mäletan oma hämmingut Frakfurdi lennujaamade vahel reisides. Buss liikus maanteel kordagi peatumata. Indoneesia sõidukitest ummistunud tänavatel juhtub seda harva.

Kus on buss?

Esimese ülesandena tuleb sul Indoneesias olles üles leida bussipeatus või bussijaam. Bussijaamad on tavaliselt ehitatud linnast kilomeetrite kaugusele, nii et kohale jõudmiseks tuleb kasutada veel umbes kolme transpordivahendit. Reisimist on soovitatav alustada varavalges sest nii mõnelgi juhul peale 12 päeval kaugliinibussid enam ei välju. Nii uluski Makassari bussijaamas kohale jõudes vaid tuul ning lärmakad autojuhid olid meid hingehinna eest nõus igale poole sõidutama.
Kord Surabayas ei leidnud me minibussi, mis viiks meid hostelisse. Inimesed kellelt küsisime näitasid kõik erinevasse suunda. Lõpuks küsisime suunda politseilt, kes meid bussipeatuse asemel hostelisse ära viis. Küllap siis oli nii lihtsam.


Alustamise vaev

Kui oled õnnelikult õige bussi leidnud ning endale mõistliku hinnaga pileti välja kaubelnud, ei tasu veel kergendusohkega oma varbaid eesistuja tooli alla sirutada. Buss ei pruugi väljuda veel niipea. 
Oli öö ja bussiterminalist oli tarvis kesklinna saada. Meie õnn oli suur kui nägimegi bussi. Mootor juba töötas. Jooksime siis nagu jalad võtsid ja võtsime istet juba armsaks saanud sinistel istmetel. Kujutasime ette, kuidas kohe meie seljataga bussiuksed sulguvad ja buss tuhatnelja linna poole kihutab. Aga ei. Mootor käis veel oma pool tundi. Sõimise asemel lõbustasid meid suupistete müüad ja ükshaaval bussi esiotsas end esinemiseks valmis seadvad tänavamuusikud. Kui Eestis peavad tänavamuusikud viisi ning nii mõnelgi korral harjutavad tänavatel lausa muusikakooli kasvandikud, siis  Indoneesias jorutab raha eest tänaval igaüks. Ning isegi mulle, muusikavõhikule, näis et lauldi ikka väga mööda. Maksmine käib samuti vastavalt- kui on nii kohutav, et enam ei suuda, maksa ja ta läheb ära.
Nii veetsimegi 30 minutit seisvas bussis, mille mootor käis ja kuulasime hõrke muusikavirtuoose. 

Äkki leiame veel mõne reisija?

Kui buss sõidab tähendab see enamasti, et algab sõit punktist A punkti B. Aga mõnikord on see sõit tõeliselt aeglane. Põhjuseid üks- minibussis on vaid 4 inimeset, vaja veel reisijaid leida. Nii sõidabki bussijuht nii aeglaselt kui parasjagu võimalik. Jalakäiat nähes aga suisa pidurdab. “Bussiterminali! Bussiterminali!” karjub ta nii kõvasti, kui kopsumaht lubab ja jälitab iga jalakäiat mitukümmend meetrit, veel siiski, kui juba ammu on selge, et kõndijat bussisõit ei huvita.


Viimase sõitja ootuses

Kord Lääne Jaaval seigeldes tahtsime sõita alla mereäärde. Istusime siis bussi, mis pidi väljuma keskpäeval. Keskpäeva asemel väljus buss tunni aja pärast, mis sest, et buss oli täis ja bussijuht istus käed roolil. Kõigil on ebamugav, palav ja kitsas. Aga reisijatele teada anda, et väljutakse alles tunni aja pärast ja minge sirutage jalgu, pole loomulikult vaja. 
Buss sõidab. Tohtu kergendus ja heameel. Aga mitte kauaks. Üsna pea tõmbab buss jälle teeäärde ja juht hakkab telefoni näppima ning helistama. Jällegi istume ilma igasuguse informatsioonita tund aega tee ääres. Keegi midagi ei küsi ega uuri. Bussijuht midagi ei räägi. Mida rohkem küsime, seda vähem ta meile tähelepanu pöörab. Mis toimub? Kõik ülejäänud reisijad istuvad bussis rahulikult nagu kivikujud. Ju see siis on normaalne.
Tunni pärast astub bussi musta pearätikuga naine, naeratab ja võtab istet. Selge, ootasime lihtsalt veel ühte hiljaks jäänud reisijat.

Sunday, September 13, 2015

Kui tahaks, aga ei oska: Surfamine algajatele Indoneesias

Laineteks valmis! Pacitan. Foto: Tom Peeters
Esimesel korral Indoneesiasse tulles otsustasin surfamise ära proovida. Läks õnneks, sest sõbranna leidis Balil ööbimiskoha surfiinstruktori juures. Peale nelja tundi lainetes hullamist ning ebaõnnestunud katseid kuidagimoodi surfilauale ronida, seisingi lõpuks püsti. Tunne oli taevalik ning just sedasama tunnet otsustasin Indoneesiasse naastes uuesti kogema minna. Järgnev on väike rannaspikker neile algajatele, kes kohe hirmsate monstrumlainetega vastamisi seista ei soovi.

Pacitan, Jaava- võituls lainetega

Pacitan on parim rand neile häbelikele surfisõpradele, kes tahaksid harjutada täielikus üksinduses. Sest tõepoolest, neljapäevalise surfipuhkuse ajal nägin rannal vaid üht jalutajat. Ookean seejuures oli täielikult minu päralt. Kes vähegi populaarsemates surfikuurortites käinud, teab sellist luksust hinnata- ei mingit laine pärast võitlemist või hirmu, et keegi  sulle lauaga sisse sõidab. Uhke üksinduse eelduseks on loomulikult õige ajastus. Vihmahooajal detsembis nägin piirkonnas kokku kõige rohkem 4-5 surfajat, kuid kuulsin, et ka suvehooajal on koht üsna puutumatu. Turistid pole seda randa veel avastanud.
Pacitani saab Yogyakartast bussiga. Sõit kestab 5 tundi. Rannast paari minuti jalutuskäigu kaugusel on paar külalistemaja ja söögikohta. Toiduvalik on indoneesiapärane ning õhtuseks meelelahutuseks restoraninurgas seisev piljardilaud. 
Lained Pacitanis ei ole väga suured, kuid neid on palju, nii et laual vedelema ja lainet ootama ei pea. Surfamine nõuab kannatlikkust ning kui esimesel päeval väga hästi välja ei tule, tasub kindlasti järgmisel päeval uuesti proovida. Oma üllatuseks võid avastada, et oskadki juba veidi rohkem. Kolmandal päeval ühines minuga sõbranna. Läksime otsejoones vette, kuid lained olid nii tugevad, et surfamise asemel meenutasime merehädalisi. Kogu sportlik seiklus lõppes sellega, et jooksin hirmunult tohutu laine eest rannale. Pääsesime eluga! Läksime hoopis kuumaveeallikatesse mõnulema. 
Lisaks surfirannale asub Pacitani lähedal veel üks sinakasrohelise vee ja valge liivaga paradiisirand, mille ristisin aarete saareks, sest leidsin sealt kõige ilusamaid teokarpe üldse.
Ah jaa, et rand pole väga tuntud, on kohapeal kõik odav. Surfilaua saab 24 tunniks 50 000 eest (umbes $5).

Laine ootuses. Batu Karas. 
Batu Karas, Jaava- võitlus igavusega

Yogyakartast lääne poole, 8tunnise rongisõidu kaugusele, jääb tuntud algajate surfiparadiis Batu Karas. Harrastasime seal tõeslist surfipuhkust- nädal aega ärkasime hommikul vara ja veest tulime välja alles pimeda saabudes. Kui Pacitanis olin ma peale 3-4 tundi sufamist juba nii läbi, et rohkem ei jõudnud, siis Batu Karasis sellist muret polnud. Mida polnud, olid lained.
Nimelt tähendab surfaminse sealses rannas rohkem lainelaual lebamist kui tegelikku tegevust. Vees elutsevad kõrvetavad millimallikad ei teinud  ootamisaega just lihtsamaks. Milles siis asi? Kohalik surfar, surfilaudade laenutaja, selgitas meile, et praegu, jaanuaris, pole hooaeg. Seega, kõik reisijuhid, mida enne seda lugenud olin, valetasid. Mis siis ikka, katsusime kehvast olukorrast võtta, mis võtta annab.
Selgus, et    lainete tihedus kasvas märgatavalt umbes kelle nelja ajal. Õnnetuseks märkasid seda aga ka kõik teised. Ning kõigi teiste all pean ma silmas rahvamasse. Tegelikult ei pruukinudki rahvast nii palju olla, lihtsalt kõik korraga üht lainet püüdes läks kitsaks kätte.
Meri oli peegelsile. Umbes iga poole tunni tagant eksis sinna üks õnnetu laineke. Peale nelja tuli laineid kalju tagant järjest. Õnnetuseks aga ei ulatunud lained kuigi kaugele- kõige parem oli lainele hüpata otse kalju kõrvalt, mida ma siiski ei teinud. Nimelt pole ma veel nii meisterlik, et end laual kaljust eemale juhtida, kui midagi juhtuma peaks. 
Laine ise oli aga mõnus ja selle jõudmine randa võttis kaua aega. Tegu polnud tugeva lainega ning enne lainele saamist pidi päris korralikult kätega hoogu juurde andma. Kõige paremini püsis lainel umbes 6aastase väljanägemisega tüdruk, kes oli laine jaoks just piisavalt kerge. Ta sõitis lainel oma 10-12 meetrit otse randa ja nii absoluutselt iga päev.
Suurte rahvamasside eeliseks rannas võib pidada seda, et su ümber on palju inimesi ja  kui midagi juhtub, pole vaja karta, keegi ikka näeb ja aitab. Vees on ka palju surfiinstruktoreid, kes oskavad hea nõuga aidata.
Viimasel päeval lained lõpuks tulid. Mitte kogu aeg, aga kui nad tulid, oli neid palju. Võib-olla harjusime lihtsalt ära väiksemate lainetega? Igaljuhul surfasime isu peaaegu täis. Kõige toredam oli siis, kui püsti tõustes ei kukkunudki kohe vette tagasi. See tunne, et sa päriselt seisadki laual ja surfad, on imeline!
Batu Karas on Jakartale lähim surfirand ning just seetõttu on see populaarne väljasõidukoht. Tänu sellele pakutakse turistidele rannas ka rohkemat kui koduses Pacitanis. Nimelt saab juua õlut ja süüa lääne toite. Rannal asub ka paar surfipoodi. Majutusegi võib endale leida nii luksuse otsija kui ka rannaelu hindaja. Peatänaval on kõik kohad siiski kallid. Soovitaksin peatuda peateest veidi eemal asuvates majades. Meil õnnestus leida naine, kes küsis terve maja eest peaaegu mitte midagi. Meie kasutada oli magamistuba, elutuba ja köök terassiga. Terassilt paistis imeilus vaade riisipõllule. Kui rahvast oleks olnud rohkem, oleks elutuba ja kööki pidanud jagama. Aga meil vedas.
Kes surfamisest isu täis saab võib laenutada mootorratta ja sõita lähedalasuvasse Rohelisse orgu, kus saab jões ujuda, koskedest ja kaljudelt vette hüpata, Tarzanit mängida ja koobastes ujuda. Tegu on tõeliselt armsa džunglijõega.
Surfilaua sai päikesetõusust loojanguni 50 000-60 000 ($5-6) eest.


Kuta. Bali. Foto: Liisa Kruusmägi
Peopealinn Kuta, Bali

Kuta on Bali peopealinn ning tõenäoliselt see koht, kuhu sa Balil esimesena satud (kui sa just ei tegele sukeldumisega, sest siis peatud sa tõenäoliselt põhjakaldal). Lõunakallas on aga surfarite pärusmaa.
Tegu täieliku turistikaga, mis on pealaest jalatallani austraallasi täis. Ööklubid mürtsuvad nädalapäevast hoolimata ning tänavad on muutunud suveniirituruks. Kutast võib leida kõiksuguseid sööke, alkohoolseid jooke ja narkootikume. Pimedal tänaval käies võib kuulda järgmist: “Takso” “Seened” “Kanep” “Kokaiin”. Pea raputamise peale üritatakse leida üha midagi uut. Ehedeat Balit oma traditsioonide, rituaalide, templite ja rahvariietega pole sealt lihtne leida. Kui sa sellest aga ei hooli on Kuta oma ranna ja pidudega täpselt sulle.
Kuta rand pole puutumatu paradiis, kuid lained on algajatele täpselt parajad. Üksi minnes on aga vaja olla tähelepanelik- kui veel väga ei oska, ei tasu “kesktaseme” lainetesse hüpata. Mina oma 14. surfikorral selleks igaljuhul veel valmis ei olnud. Surfilaualaenutus aga tahab sulle lihtsalt lauda anda ning ei hooli kuigivõrd sellest, kuidas sa seal hakkama saad. Teine stsenaarium: nad saadavadki su liiga suurde lainesse, et sa siis palgatud instruktoriga tagasi tuleksid. 
Niisiis oligi esialgu päris õudne- neelasin vett ja mõtlesin, et miks surfamine üldse välja ei tule. Surfajaid polnud palju, kuid need, kes vees olid, said asjaga ilusasti hakkama. 
Hiljem mõõna ajal täitus vesi nagu imeväel teiste minusuguste algajatega. Väike tüdruk surfas juhendaja käe all laine laine järel. Lained polnud enam nii tugevad ja lõppkokkuvõttes oli täiega tore. Juhtus ka üks naljakas lugu. Otsustasin, et ei võta lainet, ehk siis et ei anna hoogu juurde, lasen tal minna ja ootan järgmist. Seesama laine aga tõi mu hoopis suure hooga randa. Oli väga tore ja olin õnnetu vaid sellepärast, et lauale ei astunud. Nii oleks veelgi toredam olnud. Surfamise juures ongi mu lemmiktunne see, kui olen laua peal püsti ja laine mind kannab ning ma ei kukugi kohe vette. Ei, laine kanab mind kui võluväel veel mitmeid meetreid edasi ja mul pole aimugi, mida ma siis sel korral õigesti tegin.
Kutas saab surfilaua kaheks tunniks 100 000 ($10) eest.


Nagu öeldud näeb Semanyakis ainult tüdrukuid koerakestega. Foto: Tom Peeters
Luksuslik Semanyak, Bali

Semnyak eristub Kutast igas mõttes. Vaba ja mõnustat surfarielu pole sinna mõtet otsima minna. Kaks randa on üksteisest küll vaid 5 kilomeetri kaugusel, kuid mentaliteet on täiesti teine. Nimelt on Semanyak tõeline rikaste ja ilusate paradiis. Uhketel rannatoolidel lamavad tüdrukud oma väikeste koerakestega, tänavaid ääristava kõrgete müüridega villad ja hirmkallid restoranid. Odavat ööbimiskohta on Semanyakis pea võimatu leida. Hulkusime tunde villade vahel enne kui midagi leidsime. Indoneesia kõige tuntuma söögi, nasi goreng (praetud riis), eest tuleb sealsetes restoranides välja käia 100 000  ruupiat ehk $10. Võrdluseks võiks tuua mu kodulinna Yogyakarta kus nasi gorengi ja joogi saab kätte 10 000 ruupia ehk $1eest. 
Sama moodi saime šoki, kui kuulsime, kui kallis on laua rent- 100 000 ühe tunni eest. Lõpuks me siiski saime selle eest kaks tundi. 
Surfata oli aga tõeliselt tore. Laineid tuli kogu aeg ning need olid piisavalt suured ja tugevad. Kätega ei pidanudki palju hoogu andma. Tasakaalu harjutamiseks oli see samuti hea koht. Samal ajal pidi ettevaatlik olema, et mitte võtta liiga tugevat lainet- nii lendad koos lauaga uppi. Olin jälle rõõmsalt üllatunud, et näe, välja tuleb!
Veidi tingides saab laua tunnikeseks 50 000 ($5) eest.

Boheemlaslik Canggu, Bali

Canngu. Bali
Canggu on jällegi erinev nii Semanyakist kui Kutast. See ei ole ilus valge liivarand, kus tibid rannatoolil varbaid sirutavad ega ka koht, kuhu turistid end surnuks jooma tulevad. Ei, pigem on Canggu näol tegu pigaga kuhu tulevadki surfarid, nende kaaslased ja pered. Hipsterid kükitavad treppidel õlut juua ning päikeseloojangu taustal võib näha veel lainetest viimast võtvaid surfareid. Kõik on veidi räämas ja lagunenud, aga samas ka kuidagi kodune ja mõnus. Võid rahulikult oma maisitõlvikut näkitseta muretsemata selle pärast, et istud mõne luksushotelli hirmkallil murulapikesel või et keegi sulle pähe oksendaks. 
Esimest korda Canggus käies sai sellest mu lemmik surfikoht. Lained olid just täpselt õiged ning andsid mulle võimaluse pikalt  valmistuda. Viimaks ujusin juba lainele vastu nagu tõeline surfar. Meri oli erineva tasemega lainepüüdjaid täis. Mäletan tüdrukut, kes surfilaual peapealseisu sooritas. Surfasin nii palju, et väsisin ära.
Naasin Canggusse nelja kuu pärast. Võtsin entusiastlikult laua kaenlasse ja kõndisin pea püsti lainetele vastu Kohe esimene laine paiskas mu aga peadpidi liiva. Suures õuduses ja uppumishirmus põgenesin veest. Köhisin liiva ja otsustasin, et nüüd mõnda aega enam vette ei lähe. Hiljem siiski läksin ning nagu selgus oli karta vaja vaid kaldaäärt, kus lained pahandust tegid. Tagapool oli võimalik rahulikumalt surfata. Siiski ei tundud ma end mugavalt ja mõtlesin pidevalt, et kuidas ma küll veest välja saan- tuleb ju jälle kaldaäärsesse keerisesse tungida. Veest väljajõudnuna istusime kahekesi surfilaual ja vaatasime, kuidas lained tasapisi järgi andsid. 
Laua hind oli 50 000 ($5) kuni päikeseloojanguni.



Friday, September 4, 2015

Miks Indoneesia poistega ei saa lihtsalt sõber olla?


Indoneeslastega on kerge sõbruneda. Arusaamatuste vältimiseks on hea väljas
käia suure kambaga. Foto: Lenka Glisníková
Jaava saare mehed on kuulsad oma abivalmiduse poolest. Juba esimesel päeval lennujaamas jooksis kümme lennujaamatöötajat mu ümberkukkuvat kohvrit päästma. Kui jäin tiheda liiklusega ringteel oma katkiläinud rattaga hätta, jooksis suvaline mees lähedalasuvast majast tööriistadega minu juurde, et ratas ära parandada. Naine, laps süles, vaatas naeratades pealt. Abi pole vaja küsida. Nad tabavad hetkega ära, et oled hädas ja keegi ei jaluta sust ükskõikselt mööda. Kui oma kasuperega eelmisel aastal tülli läksin, tuli mu sõber mulle järgi ja viis mu oma pere juurde elama. Abivalmidus on normaalne. Kollektiivsus on märksõna. Kui naaber, sugulane, pereliige või tuttav on hädas, tehakse pikema jututa kõik, et teda aidata. Põhimõtteks on- kunagi ei tea, millal sul endal abi vaja võib minna.
Ühel õhtul sõbrannaga teed juues tunnistas ta mulle, kuidas kohtas huvitavat inimest, kuid kahjuks meessost. “Indoneesia poistega ei saa lihtsalt sõber olla,” ütles ta ja võttis lonksu.
Misasja? Minul polnud meessoost sõpradega Indoneesias kunagi probleeme tekkinud. Väljaarvatud, üks tüüp, kes mind koduni jälitas ja paar tüütut sõnumisaatjat. Seega tundus sõbranna ütlus üsna radikaalne. Alles mitu kuud hiljem hakkasin aru saama, mida ta sellega mõtles.
Jagasin Indoneesias olles maja kahe tüdrukuga. Aasta lõpuks veendusid mõlemad, et kohalike poistega läbikäimisel peab ettevaatlik olema.

Rannapidu

Majanaaber kohtas näituseavamisel toreda filmitegijast noormehega. Nädala pärast kutsus ta sõbranna rannapeole. Tegemist on legendaarse valgete peoga, kus liigub kõiksugust alkoholi ning noored saavad end läänemaailma kombel välja elada. Mu sõbranna, väsimatu peoloom, võttis kutse pikemalt mõtlemata vastu. 
Värsked sõbrad läksid paradiisirannale juba paar päeva varem, et poisi tuttava kalamüüa juures mereandidega maiustada, ujuda ja mootrrattaga ringi tiirutada. Kõik oli ilus ja hea, kuni tuli öö, mis veedeti nagu ikka lageda taeva all. Mingil hetkel hakkas poiss vaikselt tüdrukule lähemale nihkuma ja tüdruk sama tempoga end poisist kaugemale nihutama. Kuni: “Mul on oma poiss!” Seepeale läks poiss kole närvi ja hakkas vihaselt karjuma: “Miks sa siis tuled minuga peole kui sul poiss olemas on?” Ju siis oleme meie, eurooplased, veidrad. Majanaabri jaoks lahenes kõik õnnelikult- ta ledis peolt tuttavaid ja veetis ka ilma indoneesia sõbrata hästi aega.

Ma tulen sulle külla!

Mu jordaanlasest majanaaber oli oma pearätiku, heleda naha ja teravatipulise nina tõttu kohalike jaoks täielik eksootika. Kuna valge tüdrukuga abiellumine religioonide erinevuse tõttu paljudes peredes kõne alla ei tule, polnud mu moslemist majanaabril austajatest puudust. Aasta lõpuks oli neiu leidnud suurel hulgal tüdrukutest sõpru, kohalike poistele ei jagunud tal aga ühtki head sõna. Miks nii?
Ka tema oli esialgu, nagu me kõik, rõõmus iga loodud tutvuse üle. Selsamal kunstinäitusel kohtas ta kunstnikku, kes pakkus end rõõmuga appi, kui neiul on vaja linna poodi minna. 
Esialgu intelligentsena näiv noormees saatis paari päeva pärast sõnumi: “Kus sa elad? Ma tulen sulle külla!” Et Jordaanias käivad asjad teistmoodi, jäi külaskäik siiski ära.
Poeskäik oli aga veel jõus. Nimelt ei osanud sõbranna mootorrattaga sõita ja oli seetõttu üsna paikne. Õnnetuseks kihutas too tüüp nii mis jube, et tüdruk temast ikka kõvemini kinni võtaks. Pärast seda, otsustas tüdruk asjale lõpu teha. Kuid kus sa sellega, tüüp käis meie maja ümber ikka ja jälle luurel. Pidin temaga mitu korda arveid klaarima, kuid kõige paremini on meeles esimene kord, kui ma teda veel ei teadnud. Koduuksel tabas mind küsimuste laviin: “Kas su sõbranna elab siin? Kuhu ta läks? Millal ta tuleb? Kellega ta on? Kas ta on kihlatud?” Pomisesin mingeid vastuseid ja tegin, et kiiresti uksest sisse saan. Ta oli veits kahtlase välimusega- selline, kellega pikemat vestlust ei peaks. Toimetasin veidi köögis ja läksin siis vannituppa. Siis kuulsin, kuidas tüüp korduvalt tüdruku nime hüüdis. Mul oli kohutav hirm. Kas jätsin välisukse lahti? Õnneks mitte. Lihtsalt ta hääl kostus läbi kahe ukse.
Hiljem sõbrunes tüdruk teise noormehega, kes aitas teda igati, kuid lõpuks samuti armastust avaldas. Kui majanaaber viisakalt ära ütles, siis selle asemel, et tagasi tõmbuda, muutus tüüp eriti pealetükkivaks saates erinevates keeltes sadu sõnumeid, kontakteerudes  tüdruku sõprade ja pereliikmetega ning postitades tüdruku ajajoonele pilte endast. Kuuldavasti pole ta tüdrukut ega ta peret siiani rahule jätnud.

Jaht valgetele

Valge tüdruk või poissõber on Indoneesias tihti prestiiži küsimus. Nii on olemas lausa teatud inimgrupp, keda me naljatades kutsusime “bule hunters” (bule- valge inimene). Need olid poisid või tüdrukud, kes olid vastu võtnud otsuse, et nad tahavad armastuslugu valgega. Nii nad siis katsusidki järjest õnne kõigi välistudengitega.
Poisid aga jahivad valgeid tüdrukuid tihti ka  ühiskonnas levinud valearusaama kohta. Nimelt usutakse, et valged tüdrukud on kergesti kättesaadavad ja vabameelesed. Selline arvamus on suuresti kujunenud popkultuuri (filmid, muusikavideod) põhjal. Nii peaks iga tüdruk, kes indoneeslastega sõbrustab olema valmis selleks, et vaatamata kaetud välimusele ja viisakale käitumisele, võib su südamesõber mingi hetk sulle segaduses näoga otsa vaatama jääda ja paluda selgitust, et mis värk sellega ikka on.
“Ma arvasin kogu aeg, et valged tüdrukuid on lihtne voodisse saada!” imestas kord üks sõber Jakartast. 
Ma siis seletasin talle, et ka valgete hulgas on erinevaid inimesi ja vabameelsus ei sõltu nahavärvist. Ta kuulas mind pead raputades, nagu oleksin mingit imejuttu rääkinud. Oluline on sellistes olukordades mitte kannatust kaotada, ega solvuda. Tekivad ju sellised stereotüübid lihtsalt vähesest läbikäimisest võõramaalastega. 

Monday, August 31, 2015

Indoneeslaste headusest- matk linnukujulise kiriku juurde


Reisimine toob endaga kaasa nii head kui halba. Ühest küljest märkad, kui palju toredaid ning abivalmeid inimesi on su ümber, kes su käekõrval bussijaama viivad või sulle vihmasel päeval oma vihmavarju kingivad. Teisest küljest pead olema ettevaatlik, nii mõnigi kohalik näeb turistis vaid rahamasinat ning küsib iga liigutuse eest raha. Kes vähegi kuskil käinud teab, et silmsidet suveniirimüüjatega on parem vältida, oma kohvrit tasub punktist A punkti B ise tassida ning ükski isehakanud giid ei tee oma tööd ainult heast südamest. Indoneesias tasub olla eriti ettevaatlik- valget inimest nähes hinnad kahekordistuvad.

Nii ongi targem ise tee leida ja just seda oma viimasel väljasõidul teha üritasimegi. Külastasime uhket budistlikku templit, mida pole just kuigi keeruline leida. Peale seda aga otsustasime suuna võtta üsna kummalise vaatamisväärsuse juurde. Nimelt sai üks usuhull üheksakümnendatel ilmutuse, et künka otsa on vaja linnukujuline kirik ehitada. Et paljud sõbrad on seda kummalist vaatamisväärsust kiitnud, otsustasime meiegi kiriku juures ära käia.
Kohalikud turistid mahajäetud arhitektuuriveidrusest suuremat ei hooli ning seetõttu pole kiriku leidmine just lihtne. Ei mingeid teeviitu ega juhiseid. Külaelanikud pole kiriku juures kunagi käinud, nii mõnigi pole sellest kuulnudki. Vaatamisväärsusele lähemale jõudes õnnestus meil siiski leida üks äärmiselt tüütu tüüp, kes end saatma pakkus. “Ei, me tahame ise tee leida! Aga äkki te oskate meid juhatada?” küsis mu sõber. Tüüp ei saanud sellisest soovist aru, ning otsustasime ise hakkama saada. Järgmise nurga taga oli aga järgmine abipakkuja platsis. “Järgnege mulle!” hüüdis ta meie teeküsimisele vastuseks. Järgnesime lootuses, et ehk näitab lihtsalt õige teeotsa kätte. Aga kus sa sellega! Parkisime rollerid väiksele külaplatsile ning teejuhatamine jätkus. Nagu Indoneeslastele kombeks polnud esialgu juttugi rahast ega sellest, mis saama hakkab. Kõigepealt viis ta meid ilusa vaatega künka otsa. “Kas tahate tulla homme päikesetõusu vaatama? Ma võin teid siia tuua!” pakkus mees. Päikesetõusu eest maksta? Mida järgmiseks, mõtlesime, ja raputasime innukalt pead teatades, et kahjuks lahkume juba täna. Matk kirikuni jätkus. “Kas tahate, et tassin teie kotte?” küsis meie uus sõber jälle. “Ei!” ütlesime kui ühest suust juba ette kujutades, kuidas tüüp iga väikse liigutuse pealt raha kasseerima hakkab. Kiriku juures pakkus ta meile suitsu ning ootas kannatlikult kuni me linnukujulise ehitise imetlemise lõpetasime.
Tagasi minnes kuulutas mees, et võib meid viia läbi bambusesalu. “Ei, aitäh!” keeldusime mõeldes jälle raha peale. Pealegi pole see esimene kord, kui bambust metsas kasvamas näeme. Viimaks ilmnes, et sealt kaudu on tee lühem. Reisi lõpus pakkus giidiks olnud mees, et võib meid lähima külani saata, et me ära ei eksiks. Keeldusime jällegi. 
Otsustasime, et ei maksa talle rohkem kui 10 000 ruupiat (umbes 1 euro). Kui lõpuks hüvasti jätsime olime valmis kõige hullemaks. Raudselt küsib rohkem raha, kui asi väärt oli! Meie suureks imestuseks ütles tüüp aga head aega ja tegi minekut. Kas tõesti saatis mees meid üles künka otsa ja pärast kirikuni lihtsalt heast südamest? Röövis see ju kahtlemata vähemalt tunnikese tema elust? Tundsin end halvasti. “Anname talle ikka natuke!” pakkusin ja jooksin 15 000 ruupiaga meile giidiks olnud mehe juurde. “Ei! Sa ütlesid juba aitäh- sellest mulle piisab!” vastas mees ja läks jättes meid oma rahaga lolli näoga vahtima tõestades, et ikka veel leidub heasüdamlikke inimesi, kes oma kodukanti meeledi võõramaalastele näitavad.

Saturday, August 29, 2015

Jõudmine külmale maale- Dieng platoo

Lenkaga türkiissinise järve ääres. Foto autor: Tom Peeters
Sellele, keda Jaava saarel reisides troopiiline palavus lausa tapma hakkab, soovitaks võtta ette retk Dieng platoole. Saare kultuutipealinnast Yogyakartast saab sinna kolme bussiga ning reis kestab kokku kuus tundi, aga nagu alati saavad reisija kannatused lõpuks kuhjaga tasutud. Millised nimelt? Las ma räägin.
Põhiliseks probleemiks kohalikes bussides on ruumipuudus. Põlved lõua alla surutud võib ju ära kannatada 20minutit, kaks tundi sedasi loksuda on aga hoopis teine asi. Samuti tuleb arvestada sellega, et tihedalt asustatud Jaava saarel puudub kohalikel arusaam isiklikust ruumist. Isegi, kui sõiduk on pilgeni täis mahub sinna kindlasti veel klassitäis koolipoisse. 
Viimane bussidest oli kahtlemata kõige värvikam. Nimetasime selle diskobussiks, sest pisikeses bussis mürtsus muusika mis hirmus. Sattusin istuma otse bussijuhi kõrvale- nii kõrvale, et kui juht tahtis käigukangi kasutada, pidin alati oma jalgu nihutama. Meie seljakotid visati esiaknale ning nende kõrvale surus ennast istuma veel kaks moslemitüdrukut, pärast mida ei saanud nähtavusest enam juttugi olla. Aga see ei takistanud bussijuhiti mägiteedel kihutamast. 
Esimest korda elus pakkus bussijuht mulle suitsu- suitsetamine on siin nimelt ka bussides täiesti normaalne. 
Buss peatus otse reisijuhis soovitatud külalistemaja lävel. Väike punaseks võõbatud majake sisaldas endas kõike, millest lääne turist unistada võiks- kuum dušš, õlu ja inglise keelt kõnelev omanik. Lisaks algas teekond mäe tippu sõna otseses mõttes maja tagant. Ööbimispaiga atmosfäär meenutas mägimajakest mõnes suusakuurortis. Kampsunitega eurooplased veetsid aega fuajees mis oli ühtlasi ka restoran ja arvatavasti ainuke hilisõhtune ajaveetmiskoht kogu külas.
Teletupsumaastik I


Ronimist alustasime öösel, nagu siin tavaline. Tippu jõudes leidsime kõigepealt eest mingi üsna räämas välimusega raadiomasti, mis tegi kummalist häält. Pimedas ei paista sellised okastraadiga ümbritsetud kompleksid just kõige sõbralikumad. Õige pea jõudsime aga lubatud teletupsumaastikule, mis meenutas veidi Lõuna-Eestit. Künkaid kattis lillevaip ning vaatepilt oli tõeliselt idülliline. Lisaks kõigele olime tipus ainult meie. Kuskil kuue ajal hommikul tekkis uni ning tegime mäe otsas väikse uinaku.Tagasi alla minnes avastasime, teisel pool küngast Indoneesia matkajate laagriplatsi, mis lõhnas potis keevate kiirnuudlite järgi ning oli väga räpane. Katsusime kiiresti minema saada.
Teletupsumaastik II


Peale puhkust ja sööki otsustasime vaatama minna türkiissinist järve. Et peasissekäigust minnes maksis pilet järve äärde välisturistile 100 000 ruupiat (10 dollarit), soovitati meil siseneda tagauksest. Me ei kujutanud hästi ette, mida tagaukse all mõeldi ja pöörasime lihtsalt tunde järgi mingil hetkel teelt kõrvale, järve suunas. Ühtäkki avastasime end põldude vahelt. Indoneesias, eriti mägistel aladel, ei tähenda see mitte suuri lagendikke vaid trepina laskuvaid mäenõlvu, kus igal astmel kasvab midagi uut- kartulid, porgandid, kapsad jne.
Dieng on aga küla, kus iga päev täpselt kell kaks sadama hakkab. Siis me seda veel ei teadnud, kuid kui vihm äbritäitena meile kaela kallama hakkas, põgenesime varju alla, kus sõime kolmekesi oma viimast toidupalakest- ühte küpsist- ning otsisime midagi kuiva, millest saaks lõket teha. Kõige efektiivsema lõkkematerjalina tundus hütis leitud moslemite palvetamisvaip, kuid seda me siiski proovima ei hakanud.

Põllud



Kui vihm vähemaks jäi otsustasime tagasi pöörduda. Kuid kuhu? All kauguses paistis vonklev autotee, üles mäe otsa oli tükk maad mudast ronimist. Lõpuks järgisime suvaliselt mingit rohtunud rada. Endalegi üllatuseks avastasime end ühtäkki 100 000 ruupiat väärt oleva väävlijärve äärest. Tegime järvele tiiru peale ning kõndisime uhkelt peasissekäigust välja.
Järgmisel hommikul, teel vulkaanilise järve äärde, leidsime ka õige tagauske- tegu oli nimelt päris uksega maastikul, mille taga polnud midagi. Vulkaanilise järve äärde aga niisama lihtsalt ei pääsenud- pidi minema peasissekäigust. Võrreldes türkiissinise järvega maksime siiski üliväikse summa. Järveke haises väävli järgi ning jubedat haisu oli tunda juba väga kaugelt. Avanenud vaade oli maagiline- kuum vesi auras ning kogu kupatus nägi välja nagu hiiglaslik keedupott. Just nagu selle kinnituseks oli kohapeal ka vastav turismiatraktsioon- üsk põllumees keetis järves muna- see nägi välja peaaegu nagu oleks ta püüdnud kala- lihtsalt õnge otsas oli sööda asemel muna. 
Tagasi külla minnes oleksin peaegu lompi astunud. Sellest polekski midagi hullu olnud, kui vesi poleks lombis mullitanud ja keenud.
Peale pärastlõunavihma seadsime sammud kodu poole. Peale mitmeid busse lõpuks kodulinna jõudnuna pidime lõpuks koju ikka hääletama, sest linnaliinibussid lõpetavad liikluse siin õhtul kell kuus.
Meid võttis peale mees, kes kutusus meid oma koju, kuna ta tegeleb kopi luwakiga. See läänemaailmas 35-100 dollarit maksev tassike kohvi on tõeline delikatess nimelt selle valmistamise protsessi tõttu. Kohvioad, millest see kohv on jahvatatud, korjatakse kärpkassi (kassi meenutava öölooma) väljaheidetest. Seedimisprotsess loomakese kõhus teeb kohvioa eriti maitsvaks. Kohvikasvataja koju jõudnuna saime me kärpkassi banaaniga toita, uudistada looma kohviube täis olevaid väljaheiteid ning tutvuda kohvikasvataja naise tehtud käekottidega. Ta valmistas neid ussinahast ning abielupaaril oli kodus ka paar ussinahka näitamiseks. Tugitooli kaunistas krokodillinahk, põrandat hundinahk. Nii lõppeski meie reis lõpuks ka kodulinna tundma õppimisega.

Monday, August 10, 2015

Kuidas ma maailma aktiivseima vulkaani otsa ronisin

Kraatriäärel istumas. Foto:  Davide Hutan Vadala
Oma uude kodulinna kolides unistasin sellest, kuidas hommikuti akent avades tumesinist vulkaani imetlen. Seda, et kolin vaid 35 km kaugusele maailma aktiivseimast vulkaanist, ma veel ei teadnud.

Vulkaan Merapi purskab regulaarselt iga 4-5 aasta tagant. 1930 nõudis vulkaan 3000 inimese elu, 2010 hukkus üle 300 inimese. “Vulkaani jalamil elamine on riskantne, sa pead tundma õppima vulkaani harjumusi,” selgitab Christian Awuy, mees kes on turiste vulkaanijalamile viinud juba 32 aastat. Ta peab võõrastemaja väikeses külakeses nimega Kaliurang ning korrladab ekskurssioone laava poolt uuristatud kanalitesse, kust veel praegugi, viis aastat peale katastroofi, võib leida vulkaanipurskest sooje kive. 100 km/h voolav laava, vulkaanilised gaasid ja kivid pühivad oma teelt kõik. 2006 aastal sai Christian teate kahest inimesest, kes olid läinud vulkaanikraatrile ohtlikult lähedale, ehkki  küla oli juba valmis evakuatsiooniks. “Ma võtsin auto, et minna neid otsima ja äkki toimus vulkaanipurse, auto läks ümber,” kirjeldas mees, kes jõudis veel näha kahte inimest jooksmas varjendisse, kust nad kaks päeva hiljem välja kaevati. Üks meestest oli põlenud, teine jooksis varju vannituppa. Õnnetuseks ei pakkunud Indoneesiapärases vannitoas asuv suur basseinimoodi veeanum aga kuigi palju karastust- mees kees elusalt.
Miks inimesed ikka veel seal elada tahavad?
“See on äri,” vastab Christian ning selgitab, et enne 2010 aasta purset elasid Merapi jalamil vaid vaesed põllumehed, nüüd on aga igas majapidamises auto ja kaks mootorratast. Kuidas nii? Põhjus on lihtne- maavarad. Lisaks viljakale pinnasele, tekkib purske tagajärjel palju kivimeid, mida saab tööstuses ja ehituses kasutada. Kivimite hulgast võib leida ka väärtuslikke kristalle. Kuid sellega kohalike äritegevus ei lõpe- nad teavad, kuidas oma lugusid müüa. Majad, kus enam ei elata, on muudetud muuseumiteks, igasühes eksponeeritud vähemalt üks lehmapea hoiatamaks inimesi vulkaani ohtude eest. 
Oma siinsest koduaknast ma vulkaani siiski ei näe, küll aga võin kurjakuulutavat mäge imetleda keskpäevast jooksutiiru tehes. Loomulikult ei ahvatlenud teadmine, et Merapi peaks purskama just nüüd, mind otsekohe kraatrisse vaatama. Kuid elades tihedalt vulkaane täis tipitud Jaava saarel oleks patt jätta võimalus kasutamata. Nii otsustasin ühineda sõpradega ning vulkaani otsas siiski ära käia. 
Viimasel õhtul võileibu kotti pakkides teatas sõbranna, et tema siiski ei tule. Ta tundis, et pole veel valmis. Ja ta polnud ainuke. Vaid päev varem läks ronima kolmest poisist koosnev seltskond, kellest üks samuti  vahetult enne ärasõitu tagasi pöördus. Veel üks tüdruk, kes pidi meiega ühinema ei ilmunud kohale. On see hirm alusetu? 
Ööl enne ronimist ei maganud ma peaaegu üldse. 
Mägironimine Indoneesias tähendab seda, et sõidetakse lähimasse külla, minnakse magama ning ronimist alustatakse keset ööd. Miks see nii on, seda ma ei tea. Võib-olla on päikese käes ronimine kurnavam. Igaljuhul nõuab kell kaks öösel üles äramine, et peale seda poolunisena ülesmäge rühkida, teatavat pingutust. Samuti pole mägironimine just mu tugevaim ala. Pool meie rühmast kappas mäe otsa nagu noored kitsed jättes minu ja mu ameeriklasest sõbranna keel vesti peal täielikku pimedusse teed leidma. Teelahknevustel jäi üle vaid loota, et kõik teed viivad tippu. Teede näol polnud samuti tegu just metsaradadega, pigem nägi ronimine välja end kõikide ihuliikmete abil mööda puujuuurikaid üles vinnamist. Selline tegevus lülitas lõpuks mu mõttetegevuse täiesti välja- kogu tähelepanu oli keskendunud sellele, millisest juurikast järgmisena haarata, ning kuhu oma jala toetada saan. Sellele, et maailma aktiivseim vulkaan võiks ühtäkki purskama hakata, mahti mõelda polnud.
Lohutuseks võib kõigile tulevastele ronijatele öelda, et hoiatussüsteemid on siin riigis igati kaasaegsed, ning viimases purske tagajärjel said surma vaid need, kes hoiatusi eirasid. Ehkki valitsus teeb kõik, et inimesi aidata, vulkaaniteadlased mõõdavad vulkaani tegevust pidevalt, otsustas hulk inimesi järgida külatarga sõnu. Jäi ju tema maja 2006 aastal laavast puutumata. Inimesed ei teadnud aga, et vanamees oli otsustanud surra. Mees käskis oma perel ja sugulastel lahkuda, kuid need ei kuulanud teda ja hukkusid.
Esimeste märkidena, et midagi on valesti oskab Christian mainida linde. “Nad on väga tundlikud ning lendavad ohu korral vulkaanist eemale,” räägib mees. Järgmise hoiatusena tuleb võtta koeri, kes vulkaani suunas haukuma hakkavad. Lõpuks ilmuvad maapinnast nähtavale maod, kelle elamised tulise magma tõttu väljakannatamatult palavaks osutuvad. 
Päiksetõusul tervitasid meie ronimisrühma imelised vaated lähedal asuvatele vulkaanidele. Vaade oli tõesti suurepärane ning kergendus tohutu. Rõõmustamiseks oli siiski pisut vara.
“Kas see ongi tipp?” küsisin sõbralt, kes palus mul end ümber pöörata. 
Viimane pingutus.
Mu ees seisis tohutu kivine koonus- ei mingeid puid ega juurikaid. Inimesed paistsid nagu sipelgad ning liikusid teosammul ülesmäge. Õige pea saime teada ka põhjuse. Ülesminek toimus jällegi neljakäpukil, kuid kindla maapinna asemel koosnes tipp lahtistest kividest, nii et kivist haarates jäi see sulle lihtsalt pihku. Seega tuli ronimiseks leiutada uus tehnika. Haaramise asemel üritasin kividele toetuda lootuses, et need mu käte- jalgade alt lihtsalt minema ei veereks. Loomulikult nad siiski veeresid. Ning mitte ainult tänu mulle. Ka mu ees ronivate indoneeslaste varvaste vahelt pudenes rusika ja peasuurusi kivitükke. Õnneks jäid suuremad õnnetused olemata. Iga natukese aja tagant olime nii väsinud ja kurnatud, et pidime puhkama. Tipp paistis kogu aeg kuskil mõõtmatus kauguses. Alla vaadata ma ei julgenud- arvatavasti oleksin lihtsalt keeldunud edasi minemast. Miks ma küll oma kõrgusekartusele varem ei mõelnud? Nähtavasti oli  neljatunnine mäkkeronimine mu kaine mõistuse tuimestanud. 
Sõbranna Annabelle jõuab kohe tippu.

Ma ei tahtnud enam minna ei üles ega alla. Viimased meetrid keskendusin lihtsalt kividele enda ees, sellele, et tipus saab vähemalt veidike puhata. Miskipärast kujutasin vulkaanikraatrit avara rohelise aasana. 

“Kamoon õeke- sa saad hakkama!”  karjus mulle indoneeslane tipust, kui olin juba lootust kaotamas. 
End üles vinnanuna pidin pettuma- ei mingit aasa. Vulkaaniäär oli umbes meetrilaiune. Olin õnnelik, et end kogemata otsekohe kraatrisse ei kukutanud. 
Üleval oli tuuline. Vulkaanilisi gaasidesse mattunud kraater meenutas lossi “Sõrmuste isandast”. Midagi sellist polnud ma kunagi varem näinud. Tabasin end mõttelt, et fantaasiafilmides pole midagi väljamõeldut-kõik see on kusagil looduses olemas.
Tipust avanenud vaated võtsid hingetuks.

Vaade vulkaani otsast alla pani mu pea ringi käima- tundus, nagu oleksin lennukis. Pilved, imepisikesed telgid kauguses, inimesi seal all silm enam ei seletanud. Pöörasin pilgu kiiresti kõrvale ning lootsin, et kohe kohe tuleb helikopter ja viib mu siit ära. Selle asemel tuli aga sõber minuga školaadi jagama. Oli aeg tähistada.


Kord aastas toovad inimesed Merapile annetusi: lilli, raha, toitu ja sultanipere kasutatud rõivaid. 10 000 inimest ronib kingitustega poolele teele tippu, et kindlustada vulkaani rahulik meel. Tavaliselt on annetuse väärtuseks kokku 5 miljonit indoneesia ruupiat. 2010  oli annetuse suuruseks aga kõigest 3 miljonit ruupiat. “See polnud piisav. Majanduskriis,” toob Christian naljatades välja põhjuse, miks vulkaan 2010 aastal purskas. Loodan koos kaaslinlastega, et edaspidi ollakse heldemad.

Tuesday, July 28, 2015

Kuidas ma selgeltnägijaga kanavarbaid järasin

Hullumeelne Indoneesia. Foto:Lenka Glisnikova.

Kuna parasjagu käib ülikooolis suur festival, siis jäävad eriti just esitluskuntside osakoonas paljud tunnid ära. Nii mööduvadki välistudengite päevad enamasti moskiitovõrgu all puhuri kõrval vedeledes ja muusikat kuulates. Enamjaolt aeg lihtsalt kulgeb. Plaane väga ei tehta. Nii juhtubki, et päeval mil plaanid koristada avastad end sõbranna juukseid värvimas või leiad end tantsutunni asemel araki (kohaliku alkoholi) maitsmas.
Ühel sellisel päeval sättisin end parasjagu indoneesia keele tundi mõttega, et lähen hiljem veidikeseks internetti ning siis koju magama. Tegelikkuses kulgesin sujuvalt sööma, ostsin endale kõlarid ning läksin sõbra poole filme ja muusikat hankima. Eurooplasena, harjunud sellega, et kõik vajalik on YouTube või hiirekliki kaugusel, on siin raske harjuda olukorraga, kus internett on liiga aeglane, et videosid vaadata, rääkimata siis millegi allalaadimisest. Nii tulebki sõpradele loota. Mu sõbral oli plaani minna rannapeole, aga kuna kummalgi meist polnud siis veel mootorratast, ei jäänud mul muud üle kui loota, et kellegi rolleri tagaistmel leidub mõni vaba koht.Seni aga praktiseerisime indoneeslaste laiskust. Istusime külla tulnud kunstnikuga moskiitovõrgu all ning vaatasime tema skulptuure. Sellest olukorrast võib leida kaks asja, mis on täiesti tüüpilised Indoneesiale ning tundub, et Aasiale üldse. Esiteks- külalised kutsutakse siin otse voodisse. Pole mingi ime, et enne palutakse sul voodis pikali heita ning siis alles küsitakse su nime. Ma ei tea, millest see tuleb, et panin seda tähele juba varem Indiat külastades. Mäletan, kuidas mu sõbranna vanemad hommikul minuga tuttavaks saada tahtsid, ise alles voodis. Pidin öösärgiväel nende magamistuppa minema ning nende voodiäärele istuma. 
Teine asi, mis siin riigis on täitsa tüüpiline on valged inimesed, kes peale aastaseid õpinguid siia jääda on otsustanud, mõni neist annab keeletunde, ülejäänute elu on segane. Kes maalib bambusest majas, kes toimetab seda ja teist, kes kehitab niisama õlgu. Troopiline kliima ja aeglaselt kulgev aeg on teinud oma töö- kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab hakkama. 
Edasi liikusime ateljeesse, kus on kõige mugavam võrkkiige, mida kunagi proovinud olen, ja rääkisime hullumeelseid lugusid, sest reisijatel on alati lugusid mida rääkida. Üks slovakkia poiss rääkis oma viimasest reisist ning sellest, kuidas jäi kolm korda lennukist maha. Siis sellest, kuidas mägironimine ühendab inimesi ja sellest, kuidas tiigripalsam aitab iga häda korral. Kahe tunni jooksul olime suutnud kolida ateljeest elutuppa. Väljanägemise mõttes polnud kahel ruumil suuremat vahet. Elutoas oli isegi rohkem maale kui ateljees.
“Ma ei viitsi kuhugi minna,” demonstreeris slovakkia poiss tõelist indoneesia laiskust. Tema rahvuskaaslasest majanaaber oli aga resoluutsem ja teatas, et tema tahab kindlalt peole minna. Kolm tundi plaanitust hiljem lükati rolleritele hääled sisse.
Mina sõitsin skulptori tagaistmel. Selle asemel aga, et otsekohe peopaika minna pöörasime miskipärast rannateelt kõrvale ning peatusime väikese hüti ees. Minu hämmeldunud nägu nähes selgitas Nathan: “Ma tahan oma sõpra näha”. Ukse peale tuli umbes 40aastane naine, kes kutsus meid lahkelt naerataedes sisse. Maja koosnes ühest ruumist. Nurgas mängis televiisor, selle kõrval seisis ratas, mille kõrvale oli laotatud kangas, millele olid asetatud mingid seletamatud viljad- arvatavasti kuivatamiseks. “Istu siia!” osutas naine põrandale, otse umbes 8aastase magava lapse kõrvale. Tõepoolest, tundus, et kogu pere magab põrandal, sest toas polnud ühtki madratsit ega voodit. Hiljem selgus, et naine on tänavatantsija, kes tantsib linna põhjaosas, ringtee ääres. Ja korraga mulle meenus- olin teda varem näinud. See oli seesama vanem naine, kes kollasesse ja roosasse riietunult mu endise kodu juures tantsis.
Edasi viis aga tee juba meie sihtpunkti - rannapeole, mis tegelikkuses kujutas endast paari kolme indoneeslast trummi tagumas ja kitarri mängimas ning tervet hunnikut inimesi nende reggae-lugudele kaasa laulmas. Laulmine on kohalike lemmikajaviide. Olgu selleks siis õhtu karaokes või sõpradega baaris lugudele kaasa laulmine. Lauluviisi jorutamiseks kõlbab aga ka lihtsalt sõber kitarriga. Sellised laulupeod kestavad tunde ning on toredad, sest kõigil kohalikel on väga ilusad hääled.
Aga iga pidu saab ühel hetkel läbi- nii lagunes ka meie selskond. Linna tagasi sain ühe kohaliku noormehe tagaistmel. Teisi järgi oodates istusime teeäärel ning vaatasime tähti. Küsisin, et Yoga, millega sa tegeled. “Ma ennustan tulevikku,” vastas ta täiesti loomulikult, sama tooniga, millega mõni vastab sulle, et ta parandab mootorrattaid. Rääkisime kohalikest kommetest ja toidust. Talle tegi palju nalja fakt, et ma ei suudaks kunagi süüa kanavarbaid, ega kanapead, mis on täiesti tavaline söögipoolis siinsel toidulaual. Mäletan siiani, kuidas mu sõbranna kord kiljudes uhke pidulaua juurest ära jooksis, sest peolaua keskel ilutses kanapea.
Vaatamata võikale jutuajamisele olin näljane. Mingil seletamatul põhjusel viis Yoga mu keset ööd tänavatoidukohta, kus pakuti vaid kanavarbaid ja -päid. Ta ostis meile kausitäie ja õhtuas mind sööma. Et ma olin tõeliselt näljane ning ei soovinud talle pettumust valmistada võtsingi varba kätte. Esimest korda sain aru, mis tunne võib olla taimetoitlastel, kui nad on sunnitud liha sööma. Hammustasin kanavarba otsast ära. Oli üsna kõrmpsuv ning ma ei saanud täpselt aru, mis on kont ja mida süüa. Aga mis siis ikka mõtlesin, söök on söök. Lõpuks polnudki nii hull. See vähene toidupoolis, mis ma sealt varvaste vahelt kätte sain oli isegi päris maitsev. Kanapeaga oli teine lugu. Suutsin süüa vaid kaela- sedagi vastikusega. “Ei ma ei taha aju!” hüüatasin ma ning ei suutnud isegi vaadata, kuidas Yoga seda sõi.
Indoneeslastel pole siiski aga kõige hullemad söömiskombed. Varem rannas jooksis üks poole pöidla suurune putukas seltskonna vahelt läbi. Inglane Nathan haaras putuka kätte ning sõi elusalt ära.

Sunday, July 19, 2015

Seiklused suurlinnas- Jakarta

Kohalik punkbänd lihapallikioski juures poseerimas
Jakarta on linn, millest turistid sujuvalt mööda lähevad. Ka kohalikud, kes muidu nii uhked oma sünnimaa üle, armastavad korrutada, et Jakartas pole midagi. Nii veendusin ka mina reisiteamikus väidetuga- see linn pole mingi õlimaal. Mäletan, kuidas seisin jakartalasest sõbraga vanalinnas, mis ehitatud Amsterdami eeskujul, kohutavalt haiseva prügi täis loobitud kanali ääres. “Kas see meenutab sulle Amsterdami?” küsis sõber lootusrikkalt. Vaatasin ringi: viimseni lagunenud majad, roostetanud sillad, millel keegi ei jaluta. “Mitte väga” tunnistasin.
Otsustasin seda ebapopulaarset linna külastada, sest väänasin oma varba välja ning tantsimisest ei tulnud mõnda aega suurt midagi välja. Nii võtsingi vastu sõbranna pakkumise temaga koos Jakartasse sõita. Koos reisimisest ei tulnud siiski midagi välja, sest odavad piletid olid juba välja müüdud. Otsustasin minna sellegipoolest.
Jakarta nurgatagused
Peale kaheksatunnist rongisõitu saabusin õnnelikult Indoneesia pealinna. Kell oli 2 öösel, kuid inimest, kes mind majutama pidi polnud kuskil. Et seda on mul ennegi juhtunud, ei muretsenud ma väga- küllap jäi magama. Peale paari sõnumit ja mõnda kõnet hakkasin siiski muretsema, istusin rongijaama ette papitükkidel ja ajalehtedel külitavate inimeste kõrvale ning otsustasin endale uue sõbra leida.
Indoneesias pole couchsurfingu tegemine tegelikult üldse raske. Kui Pariisis peab ühe öö jaoks saatma kirja vahel lausa 70 inimesele, siis indoneeslaseid ei pea kaua paluma. Minu abipalve peale sain vähemalt kümme kirja inimestelet, kes kõik mind aidata soovisid. Ning tänu moslemikultuurile (esimene palvus on juba kell 4 hommikul) ei pidanud ka vastust liiga kaua ootama. Nii kohtasingi Tiari, kes mind päästma tõttas.
Couchsurfingu juures on tore see, et näed võõrriiki või linna kohalike silme läbi. Nii läksimegi kõigepealt Indoneesia ülikooli kampusesse. Indoneesia parima ülikooli kampus on oma nime vääriliselt väga modernne- raamatukoguhoones on olemas nii Starbucks kui pank. Ülikoolilinnak on aga kui väike džungel lopsaka taimestiku ning õppehoonete vahel asuva uhke järvega.
Pärast ülikooli ja näitusekülastust tahtis mu sõber viia mu couchsurfingu kohtumisele. See on enamasti õhtu, kus kohtuvad kohalikud ja turistid ning veedavad toredasti aega. Euroopas on see tavaliselt baari või pubikülastus. Siin võib taoline üritus tähendada ükskõik mida. Kui esimest korda indoneeslasest üliõpilase sünnipäevale sattusin olin šokeeritud- kõik jõid jääteed. Nii oin ka sel korral valmis piirduma tee, mahla ja piimaga. Astusime siis bussi, et sõita ühte Jakarta sajast kaubanduskeskusest, kus üritus toimuma pidi. Bussisõit kestis vähemalt kaks tundi ning need kaks tundi polnud lihtsad. Enamuse ajast buss lihtsalt seisis liiklusummikus. Kui bussirada oli vaba, tõmbas bussijuht millegipärast kiiruse täitsa alla. Üldiselt oli bussisõit nagu bussisõit ikka. Buss lihtsalt väiksem ja sees palavam. Probleemiks oli aga, et seisin vist otse mootori peal, sest põrand mu jalge all muutus täiesti talumatult tuliseks. See polnud mitte lihtsalt ebamugav vaid kõrvetas nii, et seisin ühel jalal, tugijalga pidevalt vahetades. Meenus mäng kuum kartul.
Linna klaasist ja terasest pale
Kohale jõudes ekslesime veel veidi mitmete kaubanduskeskuste vahel, kuni maabusime õnnelikult sihtpunkti milleks oli, üllatus-üllatus, täiesti euroopalik pubi valju rokkmuusika ning kõiksuguste alkohoolsete jookidega. 
Ööbima pidin seekord oma uue sõbra venna juures, kui ma aga peale taksosõitu silmad avasin nägin suurt kuubikutaolist maja, mis nagu ilmnes, oli hotell. 
Järgmisel hommikul külastasin Hollandi saatkonda vaatasin näitust ning tegin aega parajaks enne õhtust kirjanike grupi kogunemist, mis toimus järjekordselt, üllatus-üllatus, kaubanduskeskuses. Taaskord ei saanud ma üritust täielikult nautida, kuna polnud kindel, kus ma ööbin. Tiari sõbranna ei vastanud ning sõber andis mu küsimustele võimalikult ümmargusi vastuseid. 
Kirjanikeseltskond läks karaokesse, mis on indoneesia noorte lemmikajaviide. Tegu polnud aga sugugi meile teada tuntud laulujorutamisega soome laeval. Ei, indoneeslased nimelt oskavad imehästi laulda ja lõbutseda. Keegi ei istu nurgas, kunagi ei teki piinlikku vaikust. Pigem on tunne nagu oleksid rokkkontserdil. Minu tuju läks aga üha alla, sest kell oli taaskord pool üks ja mul polnud kuhugi minna. Õnneks aitas mind üks kirjanikerühma liikmeid, Angga, naljaka rokkstaarimütsiga lõbus noormees, kelle juures tol õhtul juba pidi magama jaapani seljakotirändur. Sel hetkel olin maailma õnnelikum tüdruk. Poleks mingi hinna eest tahtnud sellesse 20 miljoni inimesega linna keset ööd omapäi jääda. 
Anggal oli väike maja kahe koeraga, kes elasid puuris. Sellest, miks vaeseid koeri puuris hoiti, ma täpselt aru ei saanudki. “Tema on haige,” täheldas Angga ühele osutades. Teise puurisoleku põhjust ma teada ei saanudki. Miskipärast meeldib indoneeslastele oma lemmikuid puuris hoida. Eelmine aasta elasin mitmes  peres, kus ka kasse peeti puuris.
Turistidele mõeldud jagrattad, millega saab linnaväljakul tiirutada.
Järgmisel päeval külastasime tekstiili- ja nukuteatrimuuseumit. Mõlemad on indoneesias väga traditsioonilised ja hinnatud kunstid. Muuseumid on siin küll veidi tolmunud ja päevi näinud ning võivad seetõttu läänepäraste muuseumitega harjunu jaoks ka väikse pettumuse valmistada. Muuseumi ees asus jalakäiatele mõeldud väljak. Nii väljak kui vaid jalakäiatele mõeldud ala on Indoneesias midagi täiesti seninägematut. Keegi lihtsalt ei käi jala. Hiljem suundusime hiinalinna budistlikke templeid imetlema. Need olid kenad, kuid üldmuljet rikkusid templi ees vedelevad kerjused. Mu sõber seletas mulle, et neile inimestele raha anda ei tasu. Esialgu kerjavad nad Jakartas, siis aga suunduvad tagasi kodukülla, et saadud raha eest maja ehitada.
Budistlik tempel
Järgmisel päeval jätkasin muuseumitega- seekord kunstimuuseum. Teoste väljapanek oli kaootiline. Nii mõnelgi teosel puudus aastaarv, nii mõnigi maal oli halvasti valgustatud. Lisaks sellele valisteb sealses kunstis totaalne stiilide tohuvabohu. Kuskil kahekümnende sajandi keskpaigani domineerib aasiapärasus, siis aga tehakse kiirkorras läbi kõik euroopa kunstivoolud. Muuseumi kaasaegse kunsti osa meenutas aga meie kaheksakümnendaid.
Viimasel päeval suutsin lõpuks endale usaldusväärse ööbimispaiga muretseda. Kuna mu varvas oli matkast kose äärde siiani paistes, otsustas mulle öömaja pakkuv naine, et mulle on tarvis teha traditsioonilist massaaži. Olin juba oma varba peal katsetanud kõiksuguseid salve, jääd ja liikumatust. Senini edutult. Seega, miks mtte proovida massaaži. Massöör vajus uksest sisse pühapäeva hommikul kell üheksa ning ei halastanud mu varbale karvavõrdki. Nimelt oli mu vaene varvas ikka veel üsna tundlik. Varbale toetamine oli valus, mis tegi kõndimise ebamugavaks ja trepist alla tuleku täielikuks piinaks. Teatud kohast oli isegi varba õrnalt katsumine väga piinarikas. Mida aga tegi massöör? Massöör haaras mu varba ning asus seda hoogsalt mudima, venitama, väänama ja painutama. “Karju!” soovitas mulle öömaja pakkunud naine. Karjumine aga tundus kuidagi totakas, seega kannatasin vaikides, ehkki pole enam ammu midagi nii valusat tunda saanud. Olin siiralt õnnelik kui see ükskord läbi sai. Kasu sellest väga polnud, halvemaks aga samuti midagi ei läinud.

Pärast tapvat massaaži kosutas mu sõbranna mind viletsa õudusfilmiga, mille esimeste kaadrite jooksul ta ise kõige kõvema häälega kisendama pistis. Aga lõpp hea, kõik hea- sõbranna Susanti ostis mulle hiiglasliku pitsa rongi söömiseks (soovitas veel terve vaguniga jagada) ning läinud ma olingi. Vaatamata sellele, et pealispinna alla ma veel ei näinud tundub mulle, et Jakarta on täis avastamata saladusi. Nimelt- miks ikkagi viidatakse kõikides reisiraamatutes Jakarta dekadentlikule ööelule? Vaja järgi uurida!










Tuesday, July 14, 2015

Mootorratturi päevikud 2: Reis kose äärde


Kristallselge jõevesi ja kõik need kivid, mille vastu varbaid
ära lüüa
Ühel ilusal hommikul otsustas punt sõpru ette võta sõidu kose äärde. Enne väljasõitu nautisime euroopalikku hommikusööki praemuna ja moosisaiaga. Ei mingit riisi! Kohalikel nimelt pole vahet- nad söövad oma praetud riisi tšilliga rõõmsalt kolm korda päevas ning meie, vaesed välisüliõpilased, vaatame juhmi näoga poes ringi. Hommikusööki kui sellest ei eksisteerigi.
Mu sõbrad elavad mõnusas bambusest majas. Poolavatud köögis on suur laud, võrkiiged ja palju taimi. Sulgesin võrkiiges silmad ja tundsin, et see ongi tõeline elu.
Lahkusime erurooplaste kombel  kell 10. Kohalikud alustavad oma reise ikka kell 6 hommikul. Läksime mootorratastega. Et see oli mul alles teine päev sadulas, otsustasin, et istun parem tagaistmele.
“Miks sa oma ratast ei võta?” küsis poola poiss. Mainisin talle kiivrit pähe pannes, et mul alles teine päev. Kui ta oli mootori käivitanud, vastas ta mulle: “Mul ka!”
Ma polekski olnud hirmul, kui tee oleks olnud tasane. Unustasin vist, et kosk platool tähendab tõenäoliselt seda, et tee viib ülesmäge. Tegeikkuses läks see nii üles kui allamäge ja oli kõige hirmsam reis, mis ma kunagi mootorratta tagaistmel teinud olin. Ärge saage valesti aru- mu kogenematu juht sai suurepäraselt kõikide tõusude ja langustega hakkama. Lihtsalt mina hoidsin kramplikult kinni ning mu silme eest käisid läbi kõikvõimalikud stsenaariumid. Ühtäkki hakkasin muretsema oma hammaste ja põlvede pärast. Tüüpiliselt tuli pärast järsku laskumist nõelasilmakurv ning kurvis tuli meile vastu veoauto. Mõnes kohas aga lausa vuhisesime allamäge. Üritasin siis võimalikult diskreetselt oma juhile mainida, et ta võiks veidi rohkem pidureid kasutada. Ta ütles, et mõlemad pidurid olid põhjas.
Pärast õudustesõitu ootas meid aga nagu ikka puhas paradiis. Või siis pigem väike jõekäär, kus päästevestidega moslemid veerõõme nautisid. Nimelt ei oska paljud neist ujuda, mis sest et linnast ookeani äärde on kõigest 30 minutit. Ookean pole aga ujumiseks. Suured lained ja ookeanihoovused teevad sügavasse vette mineku võimatuks. Üks sõbranna selgitas mulle, et ta pole ujuma õppinud seetõttu,  et tema kodujões Borneo saarel sulistavad krokodillid. Ookeanivees olen sulistanud minagi. Krokodillide vahele veerõõme nautima ma siiski ei läheks.
Siinne jõgi oli aga krokodillivaba. Matkasime veidi edasi, et leida kohta, kus oleks vähem inimesi ning hüppasime vette. Jõepõhi oli aga nii kivine, et lõin kohe esimese kivi vastu oma varba ära. Valu valuks- rohkem ajas mind närvi võimalus, et varvas paistetab üles ning ei võimalda mul tantsutundides kaasa lüüa. Mida ma siis teen? Tulin ma ju siia tantsima. 
Peale ujumist mängisime kaarte ning otsustasime võtta ette matka kose äärede. Varvas ei valutagi enam nii hirmsasti rõõmustasin, ning lõin selle uuesti ära. Nüüd oli jalg juba korralikult paistes, ning sellele toetuda väga ei saanud. Mis siis ikka kasutasin kivilt kivile hüppamiseks kõiki oma allesjäänud 5 varvast ja ühte kanda.
Kosk on teda ümbritsevad kivid ohtlikult libedaks lihvinud, aga õnneks jätnud siia-sinna ka mugavad augud kuhu toetada jalg või haarata käega. Mingil moel õnnestus mul seal kiviseina küljes rippudes aga uuesti sama varvas ära lüüa. Valust oiates komberdasin edasi, et ilusat koske imetleda. Kose all ujumine oli loomulikult imetore ja kogu seda valu ning hirmu väärt.

Monday, July 13, 2015

Mootorratturi päevikud

Muretsemiseks pole põhjust, lihtsalt väike puhkepaus rannas.
Foto: Tom Peeters
Ringiliikumiseks Yogyakartas on erinevaid võimalusi: võib võtta takso, sõita bussi või rattaga. Samuti on võimalik võtta becak. Becak on traditsiooniline transpordivahend, kus sa istud vankrisse ning juht väntab su kuhu vaja. Vanatädid käivad siiani becakiga hommikuti turul. Samuti kasutavad seda kooliõpilased ning mõned üliõpilased- enamasti tüdrukud, kelle vanemad ei luba neil rolleriga sõita. Üldiselt on takso ja becak siiski turistide kasutada. Linnaelanikud sõidavad kõik rolleritega, sest bussiliiklus on kaootiline. Sõbranna just rääkis, kuidas ta sõitis kord ülikoolist bussiga koju 3 tundi. Rolleriga läheb maksimaalselt tund. Mis siis bussidel viga? Esiteks ei tea sa kunagi, millal ta tuleb, ega seda, kuhu ta tuleb. Kõige targem on minna suure tee äärde ning lehvitada kui mõni bussi moodi liiklusvahend silmapiirile ilmub. Siis tuleb bussijuhile väga kõva häälega öelda, kuhu on soov minna- vastasel juhul sõidab ta soovitud peatuskohast sujuvalt mööda, sest peatuseid kui selliseid ei eksisteeri. Bussid on muidu toredad, aga kuna nad lõpetavad tegevuse kell 6 õhtul, siis minu jaoks üsna mõttetud. 
Kuna ma rollerit juhtida ei osanud, kasutasin eelmisel aasta jalgratast. Ma armastan jalgrattasõitu, seda tunnet kui mööduvat maastikku nautides mängib tuul su juustes. Jalgrattasõit siin on aga kõike muud kui nauditav. 30kraadises kuumuses lauspäikese all pead sa manööverdama mootorrataste, busside ja becakide vahel. Kõnni- ega jalgrattateid ei eksisteeri- üks pilk mööduvale maastikule võib maksta sulle elu. Miks? Aga sellepärast, et liikluseeskirju pole- igaüks vaatab ise kuidas saab. Silmad tuleb hoida teel ning pidurdamist võimalusel vältida. Liiklus kulgeb ühtlase hullumeelse kolonnina. Väntasin iga päev tööle ja tagasi kaks tundi- see tähendas, et tilkusin pidevalt higist ning leidsin end ikka ja jälle ohtlikest olukordadest. 
Seekord otsustasin, et pean kindlast muretsema rolleri. Sõita ma küll ei osanud, aga mis see siis ära pole. Kaks ratast, lihtsalt mootor lisaks.
Uue sõiduki võtmed käes läksin kohe proovisõidule. Tund aega inimtühjas naabruskonnas ringi tiirutades otsustasin, et olen piisavalt julge tänavale minekuks. Niisama lihtne see siiski polnud. Vastutulevat sõidukit nähes valdas mind kohe paanika ning paanikaolukorras lisasin kohe gaasi. Aju pole lihtsalt harjunud veel sellega, et parema käega antakse gaasi ja vasakuga pidurdatakse. Süda sees värisemas, otsustasin teha naabruskonna teedel väikse tiiru. “Mina julgesin suurele teele minna kolmandal päeval- võib olla sina julged teisel,” soovitas sõbranna. 

Liiklus on siin vasakpoolne- mina tõmbasin aga refleksist kohe paremasse teeserva. Vahtisin juhmi näoga kuidas kolm mootorratast mu ees seisma jäi. Mis see siis on? Alles siis taipasin oma viga. Kuidagi viis mu tee siiski riisipõldude vahelt suurele teele. Mis nüüd? Ega midagi, sõitsin edasi. Kui ma lõpuks oma kodukohvikusse sõpradega kokku saama jõudsin värisesin üleni, aga jäin ellu!

Friday, July 10, 2015

Maadmööda reisimine ehk kuidas meil surm silme ees oli

Mu ilus majanaaber Eman
Indoneeslased on lahked, nad püüavad sind igati aidata ja soovivad näidata sulle oma ilusat maad. Just selline on ka muusikatudeng Adam, kes koolist vabal ajal töötab giidina. Ta üüris auto, kogus kokku paraja arvu välistudengeid ning reis hinduistlike templite juurde võis alata. Juhuse tahtel koosnes reisiseltskond ainult tüdrukutest.
Kogunesime pühapäeva hommikul kell kuus. Vedelesime, istusime, magasime ülikooli peahoone ees. Ainuke kes puudus, oli Adam autoga. Kui me viimaks helistasime, ilmnes, et tüüp magas, aga lubas kohe tulla. 
Reisi esimene pool meenutas klassiekskursiooni. Kes tahtis kohvi, kes vetsu, kes süüa. Üks tüdruk aga ajas meie vaese giidi hulluks. “Kui sa mind kuulaks, siis me ei oleks praegu eksinud!” hüüatas ta valjult üle auto ja otsustas, et Adamist saab ta indoneesia abikaasa.
Peale lõunasööki hakkasin tasapisi ärkama. Märkasin liiklust. Mõistsin, miks siin riigis võtab 60 kilomeetri läbimine kolm tundi. Ei, süüdi pole mitte veidrad kiiruspiirangud (sõita võib nii kiiresti kui tahad), vaid see, et linn ei saa kunagi otsa. Läbisime teel kolm linna mis lihtsalt kasvasid sujuvalt üksteiseks üle. Ei mingeid vulkaane ega riisipõlde, teeääri palistavad pidevad ärid ja söögikohad. 
Lahkusime parasjagu Solost, linnast kesk Jaaval, kui midagi juhtus. Adam tõmbas auto sellise kiiruga teeserva, et me kõik kiljusime. Olin kindel, et lendame teelt välja. Ma pole elu sees olnud liiklusõnnetusele lähemal kui siis. Tüdruk mu kõrval tunnistas, et tal käis terve elu silme eest läbi. Mis siis juhtus? Tegu oli kohaliku gängiga, kes kõik sõidavad Harley-Davidsonidega ning okupeerivad terve tee. Nad on valjud ja ei hooli teistest liiklejatest karvavõrdki. Nad sõitsid otse meie suunas ning nii polnudki juhil muud võimalust, kui auto teeäärde tõmmata.

Ühest šokist toibununa, saime järgmise osaliseks- nimelt viis tee üles mäkke nii järsu nurga all, et üles saamine tundus täiesti utoopiline. “Võib-olla pean paluma teil mingi hetk autost välja tulla!” vabandas Adam juba ette. Ning siis hakkas hirmu ja õuduste rada pihta. Boonuseks aga imelilusad vaated mägedele. Et tee oli nii järsk keskendus nii mõnigi meist terve reisi vältel juhile ning küsimusele, kas auto veab ikka välja. Pilgu seljataha heitmine oli paras julgustükk. Sa näed maanteed kukkumas kuristikku ning inimesi, autosid seal all. Ainus mõte, mis mul peast läbi käis oli- mis siis kui me libiseme alla? Hoidsin hinge kinni. Lõpuks pidime välja tulema vaid mõneks viimaseks meetriks. Adam tagurdas pisut ning tegi siis viimase võimsa sõidu otse templi värava ette. Ohkasime kõik kergendatult.
Indoneeslaste jutt on tihti segane. Selle asemel, et kogu info kohe lauale laduda, annavad nad sulle kõigest pool ning kindlat vastustki ei kuule nende käest just sageli. “Võib-olla” sobib vastuseks kõigele. Nii mäletas igaüks Adami juttu erinevalt. Mina mäletasin, et 5minutilist jalutuskäiku ühest templist teise, sõbranna 45minutilist. Tegelikkus oli aga tunde kestev lõputuna näiv rännak. Esialgu oli tore- ilusad vaated, kapsapõllud, talumehed matšeetedega.
Lõputuna näiv teekond
Mida aeg edasi seda rängemaks läks meie rännak. Viimase kolmandiku peal tegime juba iga natukese aja tagant peatusi. Jalutamise asemel roomasime ning jalgade puhkamine tähendas näoli rohus hingeldamist. Lõpp murdis ka tugevamad ning künka tagant kõrguv teine küngas võttis meilt viimasegi lootuse. Ühtäkki hakkas aga kostuma muusika. “Kas see on pidu?” küsis mu ungari sõbranna ning tõepoolest, hääled, muusika, meie ees rullus lahti roheline oaas, puhkekoht, kuhu me loomulikult ei läinud. Kuid päikseloojangu nautimine püramiidikujulise templi katusel oli kahtlemata kogu vaeva väärt.