Kuidas ma maailma aktiivseima vulkaani otsa ronisin

Kraatriäärel istumas. Foto:  Davide Hutan Vadala

Oma uude kodulinna kolides unistasin sellest, kuidas hommikuti akent avades tumesinist vulkaani imetlen. Seda, et kolin vaid 35 km kaugusele maailma aktiivseimast vulkaanist, ma veel ei teadnud.

Vulkaan Merapi purskab regulaarselt iga 4-5 aasta tagant. 1930 nõudis vulkaan 3000 inimese elu, 2010 hukkus üle 300 inimese. “Vulkaani jalamil elamine on riskantne, sa pead tundma õppima vulkaani harjumusi,” selgitab Christian Awuy, mees kes on turiste vulkaanijalamile viinud juba 32 aastat. Ta peab võõrastemaja väikeses külakeses nimega Kaliurang ning korrladab ekskurssioone laava poolt uuristatud kanalitesse, kust veel praegugi, viis aastat peale katastroofi, võib leida vulkaanipurskest sooje kive. 100 km/h voolav laava, vulkaanilised gaasid ja kivid pühivad oma teelt kõik. 2006 aastal sai Christian teate kahest inimesest, kes olid läinud vulkaanikraatrile ohtlikult lähedale, ehkki  küla oli juba valmis evakuatsiooniks. “Ma võtsin auto, et minna neid otsima ja äkki toimus vulkaanipurse, auto läks ümber,” kirjeldas mees, kes jõudis veel näha kahte inimest jooksmas varjendisse, kust nad kaks päeva hiljem välja kaevati. Üks meestest oli põlenud, teine jooksis varju vannituppa. Õnnetuseks ei pakkunud Indoneesiapärases vannitoas asuv suur basseinimoodi veeanum aga kuigi palju karastust- mees kees elusalt.

Miks inimesed ikka veel seal elada tahavad?

“See on äri,” vastab Christian ning selgitab, et enne 2010 aasta purset elasid Merapi jalamil vaid vaesed põllumehed, nüüd on aga igas majapidamises auto ja kaks mootorratast. Kuidas nii? Põhjus on lihtne- maavarad. Lisaks viljakale pinnasele, tekkib purske tagajärjel palju kivimeid, mida saab tööstuses ja ehituses kasutada. Kivimite hulgast võib leida ka väärtuslikke kristalle. Kuid sellega kohalike äritegevus ei lõpe- nad teavad, kuidas oma lugusid müüa. Majad, kus enam ei elata, on muudetud muuseumiteks, igasühes eksponeeritud vähemalt üks lehmapea hoiatamaks inimesi vulkaani ohtude eest. 

Oma siinsest koduaknast ma vulkaani siiski ei näe, küll aga võin kurjakuulutavat mäge imetleda keskpäevast jooksutiiru tehes. Loomulikult ei ahvatlenud teadmine, et Merapi peaks purskama just nüüd, mind otsekohe kraatrisse vaatama. Kuid elades tihedalt vulkaane täis tipitud Jaava saarel oleks patt jätta võimalus kasutamata. Nii otsustasin ühineda sõpradega ning vulkaani otsas siiski ära käia. 

Viimasel õhtul võileibu kotti pakkides teatas sõbranna, et tema siiski ei tule. Ta tundis, et pole veel valmis. Ja ta polnud ainuke. Vaid päev varem läks ronima kolmest poisist koosnev seltskond, kellest üks samuti  vahetult enne ärasõitu tagasi pöördus. Veel üks tüdruk, kes pidi meiega ühinema ei ilmunud kohale. On see hirm alusetu? 

Ööl enne ronimist ei maganud ma peaaegu üldse. 

Mägironimine Indoneesias tähendab seda, et sõidetakse lähimasse külla, minnakse magama ning ronimist alustatakse keset ööd. Miks see nii on, seda ma ei tea. Võib-olla on päikese käes ronimine kurnavam. Igaljuhul nõuab kell kaks öösel üles äramine, et peale seda poolunisena ülesmäge rühkida, teatavat pingutust. Samuti pole mägironimine just mu tugevaim ala. Pool meie rühmast kappas mäe otsa nagu noored kitsed jättes minu ja mu ameeriklasest sõbranna keel vesti peal täielikku pimedusse teed leidma. Teelahknevustel jäi üle vaid loota, et kõik teed viivad tippu. Teede näol polnud samuti tegu just metsaradadega, pigem nägi ronimine välja end kõikide ihuliikmete abil mööda puujuuurikaid üles vinnamist. Selline tegevus lülitas lõpuks mu mõttetegevuse täiesti välja- kogu tähelepanu oli keskendunud sellele, millisest juurikast järgmisena haarata, ning kuhu oma jala toetada saan. Sellele, et maailma aktiivseim vulkaan võiks ühtäkki purskama hakata, mahti mõelda polnud.

Lohutuseks võib kõigile tulevastele ronijatele öelda, et hoiatussüsteemid on siin riigis igati kaasaegsed, ning viimases purske tagajärjel said surma vaid need, kes hoiatusi eirasid. Ehkki valitsus teeb kõik, et inimesi aidata, vulkaaniteadlased mõõdavad vulkaani tegevust pidevalt, otsustas hulk inimesi järgida külatarga sõnu. Jäi ju tema maja 2006 aastal laavast puutumata. Inimesed ei teadnud aga, et vanamees oli otsustanud surra. Mees käskis oma perel ja sugulastel lahkuda, kuid need ei kuulanud teda ja hukkusid.

Esimeste märkidena, et midagi on valesti oskab Christian mainida linde. “Nad on väga tundlikud ning lendavad ohu korral vulkaanist eemale,” räägib mees. Järgmise hoiatusena tuleb võtta koeri, kes vulkaani suunas haukuma hakkavad. Lõpuks ilmuvad maapinnast nähtavale maod, kelle elamised tulise magma tõttu väljakannatamatult palavaks osutuvad. 

Päiksetõusul tervitasid meie ronimisrühma imelised vaated lähedal asuvatele vulkaanidele. Vaade oli tõesti suurepärane ning kergendus tohutu. Rõõmustamiseks oli siiski pisut vara.

“Kas see ongi tipp?” küsisin sõbralt, kes palus mul end ümber pöörata. 

Viimane pingutus.

Mu ees seisis tohutu kivine koonus- ei mingeid puid ega juurikaid. Inimesed paistsid nagu sipelgad ning liikusid teosammul ülesmäge. Õige pea saime teada ka põhjuse. Ülesminek toimus jällegi neljakäpukil, kuid kindla maapinna asemel koosnes tipp lahtistest kividest, nii et kivist haarates jäi see sulle lihtsalt pihku. Seega tuli ronimiseks leiutada uus tehnika. Haaramise asemel üritasin kividele toetuda lootuses, et need mu käte- jalgade alt lihtsalt minema ei veereks. Loomulikult nad siiski veeresid. Ning mitte ainult tänu mulle. Ka mu ees ronivate indoneeslaste varvaste vahelt pudenes rusika ja peasuurusi kivitükke. Õnneks jäid suuremad õnnetused olemata. Iga natukese aja tagant olime nii väsinud ja kurnatud, et pidime puhkama. Tipp paistis kogu aeg kuskil mõõtmatus kauguses. Alla vaadata ma ei julgenud- arvatavasti oleksin lihtsalt keeldunud edasi minemast. Miks ma küll oma kõrgusekartusele varem ei mõelnud? Nähtavasti oli  neljatunnine mäkkeronimine mu kaine mõistuse tuimestanud. 

Sõbranna Annabelle jõuab kohe tippu.

Ma ei tahtnud enam minna ei üles ega alla. Viimased meetrid keskendusin lihtsalt kividele enda ees, sellele, et tipus saab vähemalt veidike puhata. Miskipärast kujutasin vulkaanikraatrit avara rohelise aasana. 

“Kamoon õeke- sa saad hakkama!”  karjus mulle indoneeslane tipust, kui olin juba lootust kaotamas. 

End üles vinnanuna pidin pettuma- ei mingit aasa. Vulkaaniäär oli umbes meetrilaiune. Olin õnnelik, et end kogemata otsekohe kraatrisse ei kukutanud. 

Üleval oli tuuline. Vulkaanilisi gaasidesse mattunud kraater meenutas lossi “Sõrmuste isandast”. Midagi sellist polnud ma kunagi varem näinud. Tabasin end mõttelt, et fantaasiafilmides pole midagi väljamõeldut-kõik see on kusagil looduses olemas.

Tipust avanenud vaated võtsid hingetuks.

Vaade vulkaani otsast alla pani mu pea ringi käima- tundus, nagu oleksin lennukis. Pilved, imepisikesed telgid kauguses, inimesi seal all silm enam ei seletanud. Pöörasin pilgu kiiresti kõrvale ning lootsin, et kohe kohe tuleb helikopter ja viib mu siit ära. Selle asemel tuli aga sõber minuga školaadi jagama. Oli aeg tähistada.

Kord aastas toovad inimesed Merapile annetusi: lilli, raha, toitu ja sultanipere kasutatud rõivaid. 10 000 inimest ronib kingitustega poolele teele tippu, et kindlustada vulkaani rahulik meel. Tavaliselt on annetuse väärtuseks kokku 5 miljonit indoneesia ruupiat. 2010  oli annetuse suuruseks aga kõigest 3 miljonit ruupiat. “See polnud piisav. Majanduskriis,” toob Christian naljatades välja põhjuse, miks vulkaan 2010 aastal purskas. Loodan koos kaaslinlastega, et edaspidi ollakse heldemad.