Reisimine toob endaga kaasa nii head kui halba. Ühest küljest märkad, kui palju toredaid ning abivalmeid inimesi on su ümber, kes su käekõrval bussijaama viivad või sulle vihmasel päeval oma vihmavarju kingivad. Teisest küljest pead olema ettevaatlik, nii mõnigi kohalik näeb turistis vaid rahamasinat ning küsib iga liigutuse eest raha. Kes vähegi kuskil käinud teab, et silmsidet suveniirimüüjatega on parem vältida, oma kohvrit tasub punktist A punkti B ise tassida ning ükski isehakanud giid ei tee oma tööd ainult heast südamest. Indoneesias tasub olla eriti ettevaatlik- valget inimest nähes hinnad kahekordistuvad.
Nii ongi targem ise tee leida ja just seda oma viimasel väljasõidul teha üritasimegi. Külastasime uhket budistlikku templit, mida pole just kuigi keeruline leida. Peale seda aga otsustasime suuna võtta üsna kummalise vaatamisväärsuse juurde. Nimelt sai üks usuhull üheksakümnendatel ilmutuse, et künka otsa on vaja linnukujuline kirik ehitada. Et paljud sõbrad on seda kummalist vaatamisväärsust kiitnud, otsustasime meiegi kiriku juures ära käia.
Kohalikud turistid mahajäetud arhitektuuriveidrusest suuremat ei hooli ning seetõttu pole kiriku leidmine just lihtne. Ei mingeid teeviitu ega juhiseid. Külaelanikud pole kiriku juures kunagi käinud, nii mõnigi pole sellest kuulnudki. Vaatamisväärsusele lähemale jõudes õnnestus meil siiski leida üks äärmiselt tüütu tüüp, kes end saatma pakkus. “Ei, me tahame ise tee leida! Aga äkki te oskate meid juhatada?” küsis mu sõber. Tüüp ei saanud sellisest soovist aru, ning otsustasime ise hakkama saada. Järgmise nurga taga oli aga järgmine abipakkuja platsis. “Järgnege mulle!” hüüdis ta meie teeküsimisele vastuseks. Järgnesime lootuses, et ehk näitab lihtsalt õige teeotsa kätte. Aga kus sa sellega! Parkisime rollerid väiksele külaplatsile ning teejuhatamine jätkus. Nagu Indoneeslastele kombeks polnud esialgu juttugi rahast ega sellest, mis saama hakkab. Kõigepealt viis ta meid ilusa vaatega künka otsa. “Kas tahate tulla homme päikesetõusu vaatama? Ma võin teid siia tuua!” pakkus mees. Päikesetõusu eest maksta? Mida järgmiseks, mõtlesime, ja raputasime innukalt pead teatades, et kahjuks lahkume juba täna. Matk kirikuni jätkus. “Kas tahate, et tassin teie kotte?” küsis meie uus sõber jälle. “Ei!” ütlesime kui ühest suust juba ette kujutades, kuidas tüüp iga väikse liigutuse pealt raha kasseerima hakkab. Kiriku juures pakkus ta meile suitsu ning ootas kannatlikult kuni me linnukujulise ehitise imetlemise lõpetasime.
Tagasi minnes kuulutas mees, et võib meid viia läbi bambusesalu. “Ei, aitäh!” keeldusime mõeldes jälle raha peale. Pealegi pole see esimene kord, kui bambust metsas kasvamas näeme. Viimaks ilmnes, et sealt kaudu on tee lühem. Reisi lõpus pakkus giidiks olnud mees, et võib meid lähima külani saata, et me ära ei eksiks. Keeldusime jällegi.
Otsustasime, et ei maksa talle rohkem kui 10 000 ruupiat (umbes 1 euro). Kui lõpuks hüvasti jätsime olime valmis kõige hullemaks. Raudselt küsib rohkem raha, kui asi väärt oli! Meie suureks imestuseks ütles tüüp aga head aega ja tegi minekut. Kas tõesti saatis mees meid üles künka otsa ja pärast kirikuni lihtsalt heast südamest? Röövis see ju kahtlemata vähemalt tunnikese tema elust? Tundsin end halvasti. “Anname talle ikka natuke!” pakkusin ja jooksin 15 000 ruupiaga meile giidiks olnud mehe juurde. “Ei! Sa ütlesid juba aitäh- sellest mulle piisab!” vastas mees ja läks jättes meid oma rahaga lolli näoga vahtima tõestades, et ikka veel leidub heasüdamlikke inimesi, kes oma kodukanti meeledi võõramaalastele näitavad.
No comments:
Post a Comment