Friday, September 4, 2015

Miks Indoneesia poistega ei saa lihtsalt sõber olla?


Indoneeslastega on kerge sõbruneda. Arusaamatuste vältimiseks on hea väljas
käia suure kambaga. Foto: Lenka Glisníková
Jaava saare mehed on kuulsad oma abivalmiduse poolest. Juba esimesel päeval lennujaamas jooksis kümme lennujaamatöötajat mu ümberkukkuvat kohvrit päästma. Kui jäin tiheda liiklusega ringteel oma katkiläinud rattaga hätta, jooksis suvaline mees lähedalasuvast majast tööriistadega minu juurde, et ratas ära parandada. Naine, laps süles, vaatas naeratades pealt. Abi pole vaja küsida. Nad tabavad hetkega ära, et oled hädas ja keegi ei jaluta sust ükskõikselt mööda. Kui oma kasuperega eelmisel aastal tülli läksin, tuli mu sõber mulle järgi ja viis mu oma pere juurde elama. Abivalmidus on normaalne. Kollektiivsus on märksõna. Kui naaber, sugulane, pereliige või tuttav on hädas, tehakse pikema jututa kõik, et teda aidata. Põhimõtteks on- kunagi ei tea, millal sul endal abi vaja võib minna.
Ühel õhtul sõbrannaga teed juues tunnistas ta mulle, kuidas kohtas huvitavat inimest, kuid kahjuks meessost. “Indoneesia poistega ei saa lihtsalt sõber olla,” ütles ta ja võttis lonksu.
Misasja? Minul polnud meessoost sõpradega Indoneesias kunagi probleeme tekkinud. Väljaarvatud, üks tüüp, kes mind koduni jälitas ja paar tüütut sõnumisaatjat. Seega tundus sõbranna ütlus üsna radikaalne. Alles mitu kuud hiljem hakkasin aru saama, mida ta sellega mõtles.
Jagasin Indoneesias olles maja kahe tüdrukuga. Aasta lõpuks veendusid mõlemad, et kohalike poistega läbikäimisel peab ettevaatlik olema.

Rannapidu

Majanaaber kohtas näituseavamisel toreda filmitegijast noormehega. Nädala pärast kutsus ta sõbranna rannapeole. Tegemist on legendaarse valgete peoga, kus liigub kõiksugust alkoholi ning noored saavad end läänemaailma kombel välja elada. Mu sõbranna, väsimatu peoloom, võttis kutse pikemalt mõtlemata vastu. 
Värsked sõbrad läksid paradiisirannale juba paar päeva varem, et poisi tuttava kalamüüa juures mereandidega maiustada, ujuda ja mootrrattaga ringi tiirutada. Kõik oli ilus ja hea, kuni tuli öö, mis veedeti nagu ikka lageda taeva all. Mingil hetkel hakkas poiss vaikselt tüdrukule lähemale nihkuma ja tüdruk sama tempoga end poisist kaugemale nihutama. Kuni: “Mul on oma poiss!” Seepeale läks poiss kole närvi ja hakkas vihaselt karjuma: “Miks sa siis tuled minuga peole kui sul poiss olemas on?” Ju siis oleme meie, eurooplased, veidrad. Majanaabri jaoks lahenes kõik õnnelikult- ta ledis peolt tuttavaid ja veetis ka ilma indoneesia sõbrata hästi aega.

Ma tulen sulle külla!

Mu jordaanlasest majanaaber oli oma pearätiku, heleda naha ja teravatipulise nina tõttu kohalike jaoks täielik eksootika. Kuna valge tüdrukuga abiellumine religioonide erinevuse tõttu paljudes peredes kõne alla ei tule, polnud mu moslemist majanaabril austajatest puudust. Aasta lõpuks oli neiu leidnud suurel hulgal tüdrukutest sõpru, kohalike poistele ei jagunud tal aga ühtki head sõna. Miks nii?
Ka tema oli esialgu, nagu me kõik, rõõmus iga loodud tutvuse üle. Selsamal kunstinäitusel kohtas ta kunstnikku, kes pakkus end rõõmuga appi, kui neiul on vaja linna poodi minna. 
Esialgu intelligentsena näiv noormees saatis paari päeva pärast sõnumi: “Kus sa elad? Ma tulen sulle külla!” Et Jordaanias käivad asjad teistmoodi, jäi külaskäik siiski ära.
Poeskäik oli aga veel jõus. Nimelt ei osanud sõbranna mootorrattaga sõita ja oli seetõttu üsna paikne. Õnnetuseks kihutas too tüüp nii mis jube, et tüdruk temast ikka kõvemini kinni võtaks. Pärast seda, otsustas tüdruk asjale lõpu teha. Kuid kus sa sellega, tüüp käis meie maja ümber ikka ja jälle luurel. Pidin temaga mitu korda arveid klaarima, kuid kõige paremini on meeles esimene kord, kui ma teda veel ei teadnud. Koduuksel tabas mind küsimuste laviin: “Kas su sõbranna elab siin? Kuhu ta läks? Millal ta tuleb? Kellega ta on? Kas ta on kihlatud?” Pomisesin mingeid vastuseid ja tegin, et kiiresti uksest sisse saan. Ta oli veits kahtlase välimusega- selline, kellega pikemat vestlust ei peaks. Toimetasin veidi köögis ja läksin siis vannituppa. Siis kuulsin, kuidas tüüp korduvalt tüdruku nime hüüdis. Mul oli kohutav hirm. Kas jätsin välisukse lahti? Õnneks mitte. Lihtsalt ta hääl kostus läbi kahe ukse.
Hiljem sõbrunes tüdruk teise noormehega, kes aitas teda igati, kuid lõpuks samuti armastust avaldas. Kui majanaaber viisakalt ära ütles, siis selle asemel, et tagasi tõmbuda, muutus tüüp eriti pealetükkivaks saates erinevates keeltes sadu sõnumeid, kontakteerudes  tüdruku sõprade ja pereliikmetega ning postitades tüdruku ajajoonele pilte endast. Kuuldavasti pole ta tüdrukut ega ta peret siiani rahule jätnud.

Jaht valgetele

Valge tüdruk või poissõber on Indoneesias tihti prestiiži küsimus. Nii on olemas lausa teatud inimgrupp, keda me naljatades kutsusime “bule hunters” (bule- valge inimene). Need olid poisid või tüdrukud, kes olid vastu võtnud otsuse, et nad tahavad armastuslugu valgega. Nii nad siis katsusidki järjest õnne kõigi välistudengitega.
Poisid aga jahivad valgeid tüdrukuid tihti ka  ühiskonnas levinud valearusaama kohta. Nimelt usutakse, et valged tüdrukud on kergesti kättesaadavad ja vabameelesed. Selline arvamus on suuresti kujunenud popkultuuri (filmid, muusikavideod) põhjal. Nii peaks iga tüdruk, kes indoneeslastega sõbrustab olema valmis selleks, et vaatamata kaetud välimusele ja viisakale käitumisele, võib su südamesõber mingi hetk sulle segaduses näoga otsa vaatama jääda ja paluda selgitust, et mis värk sellega ikka on.
“Ma arvasin kogu aeg, et valged tüdrukuid on lihtne voodisse saada!” imestas kord üks sõber Jakartast. 
Ma siis seletasin talle, et ka valgete hulgas on erinevaid inimesi ja vabameelsus ei sõltu nahavärvist. Ta kuulas mind pead raputades, nagu oleksin mingit imejuttu rääkinud. Oluline on sellistes olukordades mitte kannatust kaotada, ega solvuda. Tekivad ju sellised stereotüübid lihtsalt vähesest läbikäimisest võõramaalastega. 

No comments:

Post a Comment