Bussidest, mis ei sõida

 Magamiseks sobib iga hetk ja koht. Bussisõit Balil.  Foto: Liisa Kruusmägi

Üheks suurimaks kultuurišokiks tagasi Eestis oli minu jaoks bussiliiklus. Bussiplaanid, kindlad sõidutasud ja minutipealt väljuvad sõidukid- ulme! Mäletan oma hämmingut Frakfurdi lennujaamade vahel reisides. Buss liikus maanteel kordagi peatumata. Indoneesia sõidukitest ummistunud tänavatel juhtub seda harva.

Kus on buss?

Esimese ülesandena tuleb sul Indoneesias olles üles leida bussipeatus või bussijaam. Bussijaamad on tavaliselt ehitatud linnast kilomeetrite kaugusele, nii et kohale jõudmiseks tuleb kasutada veel umbes kolme transpordivahendit. Reisimist on soovitatav alustada varavalges sest nii mõnelgi juhul peale 12 päeval kaugliinibussid enam ei välju. Nii uluski Makassari bussijaamas kohale jõudes vaid tuul ning lärmakad autojuhid olid meid hingehinna eest nõus igale poole sõidutama.

Kord Surabayas ei leidnud me minibussi, mis viiks meid hostelisse. Inimesed kellelt küsisime näitasid kõik erinevasse suunda. Lõpuks küsisime suunda politseilt, kes meid bussipeatuse asemel hostelisse ära viis. Küllap siis oli nii lihtsam.

Alustamise vaev

Kui oled õnnelikult õige bussi leidnud ning endale mõistliku hinnaga pileti välja kaubelnud, ei tasu veel kergendusohkega oma varbaid eesistuja tooli alla sirutada. Buss ei pruugi väljuda veel niipea. 

Oli öö ja bussiterminalist oli tarvis kesklinna saada. Meie õnn oli suur kui nägimegi bussi. Mootor juba töötas. Jooksime siis nagu jalad võtsid ja võtsime istet juba armsaks saanud sinistel istmetel. Kujutasime ette, kuidas kohe meie seljataga bussiuksed sulguvad ja buss tuhatnelja linna poole kihutab. Aga ei. Mootor käis veel oma pool tundi. Sõimise asemel lõbustasid meid suupistete müüad ja ükshaaval bussi esiotsas end esinemiseks valmis seadvad tänavamuusikud. Kui Eestis peavad tänavamuusikud viisi ning nii mõnelgi korral harjutavad tänavatel lausa muusikakooli kasvandikud, siis  Indoneesias jorutab raha eest tänaval igaüks. Ning isegi mulle, muusikavõhikule, näis et lauldi ikka väga mööda. Maksmine käib samuti vastavalt- kui on nii kohutav, et enam ei suuda, maksa ja ta läheb ära.

Nii veetsimegi 30 minutit seisvas bussis, mille mootor käis ja kuulasime hõrke muusikavirtuoose. 

Äkki leiame veel mõne reisija?

Kui buss sõidab tähendab see enamasti, et algab sõit punktist A punkti B. Aga mõnikord on see sõit tõeliselt aeglane. Põhjuseid üks- minibussis on vaid 4 inimeset, vaja veel reisijaid leida. Nii sõidabki bussijuht nii aeglaselt kui parasjagu võimalik. Jalakäiat nähes aga suisa pidurdab. “Bussiterminali! Bussiterminali!” karjub ta nii kõvasti, kui kopsumaht lubab ja jälitab iga jalakäiat mitukümmend meetrit, veel siiski, kui juba ammu on selge, et kõndijat bussisõit ei huvita.

Viimase sõitja ootuses

Kord Lääne Jaaval seigeldes tahtsime sõita alla mereäärde. Istusime siis bussi, mis pidi väljuma keskpäeval. Keskpäeva asemel väljus buss tunni aja pärast, mis sest, et buss oli täis ja bussijuht istus käed roolil. Kõigil on ebamugav, palav ja kitsas. Aga reisijatele teada anda, et väljutakse alles tunni aja pärast ja minge sirutage jalgu, pole loomulikult vaja. 

Buss sõidab. Tohtu kergendus ja heameel. Aga mitte kauaks. Üsna pea tõmbab buss jälle teeäärde ja juht hakkab telefoni näppima ning helistama. Jällegi istume ilma igasuguse informatsioonita tund aega tee ääres. Keegi midagi ei küsi ega uuri. Bussijuht midagi ei räägi. Mida rohkem küsime, seda vähem ta meile tähelepanu pöörab. Mis toimub? Kõik ülejäänud reisijad istuvad bussis rahulikult nagu kivikujud. Ju see siis on normaalne.

Tunni pärast astub bussi musta pearätikuga naine, naeratab ja võtab istet. Selge, ootasime lihtsalt veel ühte hiljaks jäänud reisijat.