Kangatantsu ilu ja õudus

Niimoodi me seal lae all kõlkusimegi. Foto: Annabelle Cathryn

Sattusin lennujaamas rääkima ilusa kreeka välisüliõpilasega, kes tuli samuti tantsu õppima.

“Millega sa muidu tegeled?” küsisin.

“Reisin ja teenin raha, et reisida,” andis ta kõige tüüpilisema ränduri vastuse.

“Mis töid sa teed?” küsisin, teades  vastust juba ette- küllap juhu- ning hooajatöid.

“Ma olen akrobaat,” vastas neiu enesekindlalt.

“Ma võtsin oma kanga kaasa- me võime proovida!” teatas ta. 

Asusingi siis usinalt sõrmi ja käsi treenima. Mõne nädala pärast, kui olime kõik end oma uutes kodudes kenasti sisse seadnud, olime viimaks sealmaal, et kangatantsutunniga alustada. 

Tund toimus laval, 20meetrine kangas oli kinnitatud lavakontstruktsioonide külge. Kangatats tähendab tantsimist laest alla rippuvate kangaribadega. Tantsija võib mööda kangast üles ronida, enda kanga külge kinnitada, teha lae all spagaati ning mööda kangast pea alaspidi alla laskuda. See on loomulikult kõrgtase, mis esialgu jõukohane vaid kursakaaslasest akrobaadile. Meie piirdusime kangajoogaga. Selleks sõlmis õpetaja kanga otsad alt kokku.

“Kes on esimene?”

Asi tundus hirmus, aga samas ka põnev, seega tõttasin kangast haarama. Alguses oli raske isegi varvast riidesse seotud sõlmest läbi panna, kui see aga õnnestus avastasin, et olin saanud tagasi lapseks- nimelt polnud aimugi mida oma jäsemetega edasi teha. Kramplikult sõrmede ja varvastega kanga küljes kõlkudes kuulsin kuidas õpetaja mind juhendas. 

“Pane jalg siia. Teine ka. Võta ühe käega ülevalt kangast kinni. Nüüd teise käega”

Ilma põranda kaitsva toeta tunduvad kõik jäsemed kuidagi kasutud ning mõte, et usaldada saab vaid laest rippuvat kangast on enam kui hirmutav. 

Edasi tuli käed ja jalad välja sirutada, mis pani mind tundma nagu mees Leonardo da Vinci joonistusel. Ainult selle vahega, et kui joonistatud mees paistis oma asendis kõikumatult seisvat, siis minu käed ja jalad vappusid naljakalt. Allajäänute näod väljendasid hirmu ja õudust. Edasi tuli istuda lootoseasendis- jalalabad koos ja käed alla tuua. 

“Ma ei saa!” ülesanne tundus füüsiliselt võimatu.

“Saad küll!” ütles õpetaja rahuliku naeratusega.

“Ei saa!”

Ja ühtäkki saingi.

“Nüüd mine alla ja lase käed lahti,” juhendas tüdruk.

Asi kõlas absurdsena. Lasin lahti juba vaimusilmas ette kujutades, kuidas ma peapeale potsatan. Aga ei potsatanud- jäin hoopis pea alastpidi rippuma ja see oli imehea tunne! Kangajooga tehtud!

Käisin seal tunnis veel mõned korrad. Tegime vahvaid asju ning kõik harjutused, mis teostatakse madalal õhus meeldisid mulle väga. Siis aga tuli päev kui pidime mööda riiet üles ronima. Mu kõrgusekartus ei tulnud seejuures üldse kasuks. Kangas tuli fikseerida jalgade vahele ning siis end jalgade jõul üles vinnata- seda ei juhtunud. Jalgade asemel tirisin keha ülespoole ikka käte abil. Tunne polnud sugugi kindel ning käed on mul nõrgad pealekauba. Umbes poole peale jõudnuna hakkas pea ringi käima, ning otsustasin, et aitab. Aga seda, kuidas alla saada ma ikka ei teadnud. Otsustasin lahti lasta jalad. Seepeale sain kohe riielda: “Sa ei tohi mitte kunagi jalgu lahti lasta!” Kangatantsu loogika seisneski selles, et isegi kui käte jõud üles ütleb, on sul võimalik jalgupidi rippuma jääda. 

Peale tundi käis pea veel mõnda aega ringi. Otsustasin, et lae all kõlkumine pole siiski minu ala.

Minu üks päev filmistaarina ehk kuidas vaese tudengina raha teenida

Foto: Emőke Suplicz

Indoneesia on hea koht proovimaks kõike- tarvis on vaid julgust võimalustest kinni haarata. Kui koolikaaslane rääkis oma plaanist teenida filmitegemisega miljoneid, kõlas kogu asi esialgu utoopiliselt. Ei maksa ju Euroopas keegi sulle massistseenis osalemise eest sentigi. Siin aga saab lisaks palgale tasutud ka transport, hotell ja söök. Otsustasin proovida. Juba tunni pärast sain vastuse. “Head uudised Anete, filmime juba homme. Kas saad tulla kell 6 hommikul ülikooli ette?” Mõeldud tehtud.

Järgmisel hommikul sõidutati unine tudengiseltskond Yogyakartast kolme tunni kaugusele Semarangi, millest teadsin vaid nii palju, et see koht haiseb. Peatusime kummalise juugendliku hoone ees, mida kaunistasid autosuurused sipelgad. “Huvitav, kas sellest tuleb ulmefilm?” küsis mu ungarlasest sõbranna. Vastus oli siiski ei. Veider rohtukasvanud hoone punamütsikest ja seitset pöialpoissi kujutavate vitraažide, muinasjutulise keerdtrepi ja kummaliste lõvipeadega, oli tegelikult koloniaalaegne ooperiteater, milles hakati filmima Indoneesia rahvuskangelasest kõnelevat ajaloodraamat. Meist, valgetest üliõpilastest, said pahad hollandi kolonisaatorid.

Kui indoneeslaste kostüümid filmis olid väga tõepärased- asukohale vastava mustriga rahvariided, siis eurooplaste riided olid kõik eri ooperist. Mu leedu sõbranna tehti rootsi talutüdrukuks, ühele ungarlasele tõmmati selga mustlase kleit,  teine ungari tüdruk sai selga veidra kollaste tuttidega kostüümi, mis meenutas türgi muinasjuttu. Kohalikke ei saa aga Euroopa kultuuri väheses tundmises süüdistada, sest kuivõrd hästi teame meie riigi eri saarte rahvariideid? Mitte just väga.

Edasi pandi meid 36-kraadises palavuses kohvikulaua taha istuma, valati kuuma teed, pakuti eroopalikku kooki ning sunniti ühtsama tantsunumbrit vähemalt kümme korda vaatama. Esialgu olin mina kui tantsuüliõpilane loomulikult vaimustuses- mu töö on vaadata tantsuetendust! Peale kahte tundi ühe koha peal istumist tundsin aga, kuidas higi voolas ojadena laubalt alla ning silmad kukkusid vägsisi kinni. Õnneks suutsin siiski ärkvel püsida.

Pausi ajal vahetati välja mu veider kübar, mis nägi välja nagu oleks mul terve lilleaed peas. Selle asemel sain musta krae. “Nüüd oled sa uus inimene!” teatas mulle kauboikübaraga stilist. 

Saabus õhtu ja päike loojus nagu alati kell kuus. Palavus andis veidi järele, kuid pimeduse saabudes lendasid kohale sääsed, kelle hammustus kohalike sääskedega harjumatule nahale tohutu paistetuse tekitab. Loomulikult ei teinud see meie tööd kuidagi lihtsamaks. Ei ole just kõige lihtsam mängida hardunud ooperikülastajat, kui sääsk parasjagu su verd imeb.

Nagu filmitegemise juures ikka, toimus ka siin hirmus palju sagimist, küll paigutati meid mitu korda ümber, siis asetas üks mees laudadele klaasid, mille teine mees kohe ära koristas. Mängisime ooperipublikut. Eesriide tagant tuli nähtavale päris teatrilava suure kuu ja laest alla ripuvate tähtedega. Laval esitasid näitlejad saksa šlaagrit- magusat laulukest ööst Jaava saarel, mis mul siiamaaani kummitab. Samas kõrval tantsiti traditsioonilist tantsu, mile käigus ahve kujutavad mehed ründasid naistegelast. Meestantsijate plastilisus oli imetlusväärne. Kohe peale seda aga ilmusid lavale püssidega mehed ja sihtisid meid. Meilt oodati reaktsiooni. Kuna filmitegemine käis kõik indoneesia keeles, polnud me päris kindlad mismoodi me reageerima pidime.

Filmimiste vahepeal lõbustasime end sellega, et mõtlesime oma tegelaskujudele välja taustalugusid. “Mina olen kaksikuid ootav spipoon ja mu mees on armunud lauljasse ja sina oled joodikust kirjanik ning su naine on sus pettunud,” fantaseeris ungari tüdruk. Otsustasime, et nüüdsest oleme meie peategelased.

Kui aga öö päriselt Jaava saarele langes, polnud enam valgeid inimesi vaja. Saalis käisid võtted edasi, meie aga jätsime oma väljamõeldud rollid ning pöördusime tagasi reaalsusesse. Meid ootas pikk ja õõvastav autosõit sõidukis, mille tagaistmel puudusid turvavööd, riigis, kus kiiruspiirangud ei eksisteeri ning joomine ja sõitmine pole probleemiks. Aga sellega tuleb Indoneesias olles harjuda.

Mida peaks sisaldama ränduri seljakott?

Kõigepealt, me kõik oleme erinevad reisijad, kes eelistab mugavaid puhkusepakette ja hotelle, kes lageda taeva all ööbimist ning seiklusi. Üks pole teisest parem, kuid eri reisimisstiilid nõuavad eri asju, mida kaasa võtta. Kui oled rändur, kes eelistab kulukale lukusele saada kogemusi odavamalt, siis on järgnev lugemine sulle. Niisiis, mida peaks sisaldama su seljakott siis, kui sa ei pelga hääletada, ööbida telgis, sõprade või lausa võhivõõraste juures?

Puhkehetk Dieng platool

Toit

Turismipiirkondades seilates pole hõrkude roogade leidmine tavaliselt probleemiks. Ka tihedalt asustatud Aasias on maanteeääred tihtipeale ääristatud odavate söögikohtadega. Euroopas ja ka Ameerikas ei pruugi see aga niisama lihtne olla. Mu sõbranna Petra hääletas Norras kohtades, kus ta ei näinud kaheksa päeva jookusl poodi. Näljasurmast päästsid teda kaasavõetud pähklid.

Veekindel kott

Veekindla koti hankimine tuleb kasuks eelkõige saareriikides reisides, kui sul on huvi snorkledamise ja saarelt saarele reisimise vastu. Lained ei pruugi paati küll põhja viia, kuid vett võib kaluripaati loksuda piisavalt, et üle ujutada su hinnaline kaamera, pikkadel reisidel igavust peletav luger, infohankimiseks oluline telefon või tahvelarvuti. Suurema seltskonnaga reisides on veel eriti lihtne- nimelt mahub kogu hinnaline elektroonika (kui tegu pole just filmimeeskonnaga) kenasti ühte kotti ära.

Šveitsi nuga

Taskunuga on iga kogenud matkaja tagataskus niisamagi- tõeliselt oskad sa selle väikese riistapuu vajalikkust hinnata aga alles siis, kui läheb omapäi kokkamiseks. Vastupidiselt veekindlale kotile, mida võib jagada teistega võiks nuga olla iga ränduri taskus eraldi. Muidu võib juhtuda nagu meie seltskonnal, kes me pidime porgandeid kääridega lõikama ja kartuleid matšeetega koorima. Mõlemad variandid pole just kõige mugavamad. 

Pealamp

Tegemist on taskulambiga, mis kinnitatatakse pähe. Jah, just sellise kaevurilambiga, mis näitab valgust, et näha, kuhu oleks kõige parem kirkaga virutada. Selline lamp näeb tõtt öelda üsna totakas välja, aga osutub asendamatuks ülesannete juures nagu telgi püstitamine pimedas või wc leidmisel öösel. Jällegi on selline leiutis eriti soovitatav kaasa võtta reisides ekvaatori lähedale- nimelt lasub kottpimedus troopilistele maadele juba kell 6 õhtul, mis meile, põhjamaa valgete öödega harjunud hingedele, tihtilugu üllatuse valmistab.

Laadija ja päikeselaadija

Metsas, mägedes või üksikul saarel resideerudes võib telefoni südamerahuga välja lülitada ja nautida ekraanivaba elu. Kui sul on aga vaja uurida praamiaegu, mis käib vaid teatud päevadel nädalas, või helistada kalurile, kes su paadiga pärapõrgusse sõidutas, et sa tahad nüüd sealt ära, või lähedastele teada anda, et sa oled ikka veel elus, on hea kaasas kanda laadijat ning päikeselaadijat kui telefoni aku tühjaks saab.

Nõel pinnu välja tõmbamiseks

Spetsiaalselt pakendatud nõelu saab osta apteegist. Üksikul saarel apteek enamasti puudub, pinde võib jalga astuda aga igal pool. Seega on hea olla valmistunud. Meie seltskond istus ühel idüllilisel õhtul peale snorkeldamist nagu üks mees ja urgitses oma varvaste kallal. Nõel osutus asendamatuks,

Päikesekreem faktoriga 50

Kindlasti on see juba olemas igal mõistikul turistil, kes lõunamaid avastama seilab. Rumalatele nagu mina, on seda aga siiski hea meelde tuletada. Nimelt kasutan ma päikesekreemi enamasti vaid siis, kui lähen randa kavatsusega end pruuniks päevitada. Niisama sportimisel või ujumisel ma end kreemitama ei vaevu ning Eestis pole mul kunagi sellega probleemi olnud. Nii talitasin ka Indoneesias. Vedelesin sõbrannaga põlvesügavuses vees ja ajasin ennastunustavalt juttu- tulemus- ärakõrbenud selg, mis edasise rannamõnude nautimse võimatuks muutis. Nimelt veetsin järgnevad päevad rannas moslemite kombel riideid kandes ning läksin isegi ujuma lühikeste pükste ja särgiga. Seljakoti tassimine, tantsimine ja magamine kujutasid endast veel mitmeid päevi hiljem põrgupiina ning umbes nädala pärast koorus mu ilus päevitunud nahk kogu täiega maha ning jättis mulle kena roosalapilise selja. Sellest õppisin, et soojal maal tuleb alustada kaitsefaktorist 50 ning alles paari päeva pärast üle minna kaitsefaktorile 20 jne.

Varrukatega ujumissärk

Eestis pole selline riietusese just väga levinud, kuid eriti neile, kes armastavad snorkeldada või surfata on see asendamatu. See on ujumiseks sama mugav kui trikoo või bikiinid ning kaitseb selga liigse päiksekiirguse eest- säästes nii ka sinu päiksekreemivarusid. Asendamatu siis, kui oled selja või õlad juba ära põletanud.

Kuidas me üürisime saare

Hommikuakrobaatika

 Indoneesia pakub kõigile midagi. Kui oled kultuuri või kunstiinimene, mine Yogyakartasse, kui tahad roni vulkaani otsa, matka džunglis, surfa või sukeldu. Enamusele seostub Indoneesia Bali saare paradiisieluga. Rahulikke, turistidest puutumatuid nurgakesi võib sealt loomulikult veel leida, kuid neile kes ihalevad tõelise paradiisi, valge liiva, sinakasrohkelise mere ja palmisaarte järgi, soovitaksin seada sammud hoopis Jaava meres asuva 27 saare poole, mille ühisnimetajaks Karimun Java. Ei mingeid tüütuid taksojuhte, suveniiripoode ega välisturiste.

Peidetud paradiisi  sõidab praam Jeporast või Semarangist ning väljub enamasti hommikul väga vara 7-8 ajal. Aga parem on praamiajad mõnest reisibüroost enne välja vaadata. Kui alustada reisi Yogyakartast, on parim lahkuda keskööl bussi või üüriautoga (enamasti on võimalik rentida auto koos juhiga). Kella viieks sadamasse jõudnuna võib end kosutada kohaliku hommikusöögiga, mis polegi hommikusöök. Nimelt süüakse siin kolm korda päevas riisi ja kui vaheldust tahad, võid nuudlisuppi lürpida, aga seda ei pea kohalikud üldse söögiks. “Hommikusöögiks on meil kohv ja sigaretid,” vastas esimese aasta muusikaüliõpilane, rokkstaarisoenguga Adam.

Niisiis nuudlid. Edasi praam. Praamil on kõige mõnusam rentida matt ning heita magama. Neljtunnine meresõit möödub nii kui võluväel.

Esimene taipamine, et olen nüüd tõepoolest tsivilisatsioonist kaugel tabas mind hetkel, kui tahtsin telefoni laadida. “Elektrit ei ole,” vastas meile giidiks olnud kohalik. Ilmnes, et elekter lülitatakse Karimun Javal sisse iga päev päikeseloojangu ajal ehk siis kell 6 õhtul. 

Meie saar

Peasaarelt ostsime endale vajamineva söögi ja vee, haarasime kaasa pliidi ning suundusime väikese kaluripaadiga merele. Värviline paadike peatus mõnikümmend meetrit rannikust, kus võtsime oma kotid ja kingad ning alustasime rännakut üksikule saarele. Kõik see meenutas väga filmi “The Beach”.

           

Saabumine

Kuidas Yogyakarta suurim kriminaal mind oma tüdrukuks tahtis

Teisel päeval peale oma uude kodulinna saabumist, kuulsin sõbralt halba uudist- meie ühine sõber, kelle kaudu tuttavaks saime, inimene, kes mind eelmine kord palju aitas, on kanepi tarvitamise pärast vangis. Teadsin, et seadused on siin, eriti narkootikumide tarvitamise ja müügiga seotult, väga karmid, kuid sain siiski šoki. Ükski mu tuttavatest pole veel olnud nii suures jamas. Sain sel ööl vaevu magada. Teadmine, et miinimumkaristus sellise rikkumise eest on kuus kuud ning maksimum kaheksa aastat, ei teinud asja just kergemaks. Järgmisel päeval võtsin vastu oma indoneeslasest sõbra pakkumise ühist tuttavat vaatama minna. See oli mul esimene kord külastada vanglat.

Õigupoolest polnudki veel tegu päris vanglaga vaid politseijaoskonnaga, kus hoitakse veel kohtuotsust ootavaid vange. Suurimaks vaatamisväärsuseks kohalikule politseile olin loomulikult jälle mina- valge tüdruk.

Tänu erinevatele filmidele oli mul üsna selge ettekujutus, milline külastusaeg vanglas peaks välja nägema. Nimelt arvasin, et kindlasti on vangide ja külastajate vahel klaas ning vestlus toimub telefoni teel.

Tegelikkuses nägi külastusaeg aga välja nii, et vangid ning nende külalised koguti kokku ühte ruumi, kus kahe tunni vältel oli lähedastel võimalik kohtuda. Vangid polnud samuti üldsegi triibulistes kostüümides vaid kandsid indoneesia rahvariideid- batika särke. 

Mu sõber ilmus meie ette täiesti kiilakana. Vangla suurim boss oli nimelt otsustanud ta kiilaks ajada ja suurimale bossile vastuvaidlemine ei anna üldiselt häid tulemusi. Samuti näitas mulle sõber oma kõveraks painutatud sõrmi. Ta ei paistnud siiski ülemäära õnnetu- pigem vastupidi, tervitas meid naeratuse ja kallistusega, kurtes vaid selle üle, et magamisase on kõva ja kudas tal on juustu isu.

Küsimusele, kuidas ta oma aega vanglas veedab, vastas vaid 22aastane noormees, et magab ja mängib doominot. Midagi muud eriti polegi. Suureks sündmuseks vangidele on näiteks see, kui lennuk üle vangla lendab. Muusika on samuti midagi, mida bändi teinud ning üldselt muusikat armastav noormees väga igatseb. Nii võttiski ta oma tüdruku telefoni ja kõrvaklapid ning kuulas veidi muusikat.  

Ta tüdruk, lühikeseks lõigatud juustega poisilik Tika istus nukralt oma noormehe kõrval ning palus meil aeg ajalt lahkuda, et saaks poisiga omavahel rääkida. Nende olukord pole niisama lihtne. Alates hommikust, kui politsei Dito toa läbi otsis, vihkavad noormehe vanemad tüdrukut ja arvavad, et tema on kõiges süüdi. Noored armastavad üksteist, kuid seisavad vastakuti reaalsusega. Nimelt pole kriminaalse karistuse saanud inimesel siin, nagu ka igalpool mujal, just väga lihtne läbi lüüa. Dito võimalus oleks töötada perefirmas, kuid sel juhul ei saaks ta olla Tikaga.

“Mis me siis teeme?” küsib Tika ja on lohutamatu.

“Ma armastan sind. Ma tahan sinuga abielluda,” vastab noormees tüdrukule otse silma vaadates. Kohati suutsime aga kõik unustada, naersime, lobisesime ja tõmbasime suitsu nagu varem, nagu poleks midagi kunagi juhtunud. Pilk kaasvangidele, nende siniseks löödud silmadele ja neid vaatama tulnud naistele ja lastele tõi meid tagasi reaalsusesse. Dito tutvustas meile oma sõpra, kes istus kinni selle pärast, et mängis hasartmänge. Hasartmängu ja narkosüüdistused on siin aga madalaimad.

“Tema on Yogya kõige suurem kriminaal,” viitas Dito pruuniks põlenud näo ja mind ainiti vahtivate silmapiludega mehe poole. Peale põgusat tõlgi vahenusel peetud vestlust, küsis ta mult: “Kas tahaksid olla mu tüdruk?”. Keeldusin viisakalt. Tundsin huvi, et mille pärast ta kinni istub. “Keetsin ära neli beebit,” vastas silma pilgutamata. Tundisn end ebamugavalt.

Inimestest

Igalühel on stipendiumiprogrammiga liitumiseks omad põhjused, kes tuleb puhkama, kes õppima, kes kunsti tegema. 500 välisüliõpilase seas leidub nii neid, kes saadud raha Tais reisimisele kulutavad ning ühtki tundi ei külasta, kui neid, kes võtavad lisatunde, et olla parem tantsija. Ometi võis juba esimestel päevadel Jakartas toimunud sissejuhataval konverentsil eristada kindlaid tüüpe.

Koolikaaslaste Lenka ja Viktorijaga esimest tantsutundi ootamas

Tüüp 1: “Ma ei suuda oodata kuni jälle oma sõpru näen”

Need on inimesed, kes pöörduvad Indoneesiasse tagasi, sest viimane kord oli nii tore ja kõik sõbrad jäid maha. Pontsakas austraalia tüdruk kes minu jalge ees põrandal sööb teatab valjult, uhkusenoot hääles, et ta ei suuda ära oodata, millal me juba Jakartast lahkume, et juba kiiremini sõprade juurde jõuda. 

Tüüp 2: Tõsised õppijad ja uurimustöö tegijad

Bussis, mis viis meid lennujaamast hotelli, sattusin istuma inglase ja sakslase vahele. Mõlemad väga tõsised. Poiss prillide ja valge triiksärgiga, tüdruk orientaalsete mustritega salli mähitud, kott süles uudistav pilk ümbrust skänneerimas. Poiss tuli siia indoneesia keelt õppima, et seda siis oma keeleteadusealases magistritöös saksa keelega võrrelda.

Tüdruk on juba mitu aastat oma ülikoolis indoneesia tradistioonilist muusikat õppinud- nüüd on aeg tutvuda muusikaga selle tegelikus kultuuriruumis. 

Tüüp 3: Indoneesia fännid

Sissel on Rootsi tüdruk, kes meiega enam ei räägi, sest ta räägib ainult indoneesia keeles. Nii on enamus välisüliõpilasi ta oma kontaktidelistist kustutanud- temaga lihtsalt pole võimalik suhelda. Kui ma esimest korda Sisseliga kohtusin, rääkis ta veel inglise keelt. Ta istus samuti põrandal ning sõi lõunat koos austraalia tüdrukuga. Sissel on tagasihoidliku välimuse ja malbe olekuga tütarlaps. Esimesena jäid mulle silma tema indoneesia lipuvärvides  küüned. Teisena tema ääretu indoneesiahuvi. “See on nagu unistuse täitumine!” õhkas tüdruk, kes kaks aastat tagasi hakkas omal käel indoneesia keelt õppima ja kultuuri vastu huvi tundma. Nüüd on ta  meie silmis juba tõeline indoneeslane.

Tüüp 4: Need, kes võtavad vaba aasta 

Istume mu majakaaslaste Tšehhi tüdruku Lenka ja Jordaanlase Emaniga bambusest internetikohvikus ja joome mahla. “Oh ei!” hüüatab Eman äkki ja katab suu kätega. “Mis juhtus?” küsime vastu. Ta sai oma unistuste töökohast positiivse vastuse, ainult et ta on Indoneesias. Emani silmist purskuvad pisarad. “Mis ma nüüd teen?” Ta oli seda vastust oodanud mitu kuud, aga nagu ikka juhtuvad asjad just siis, kui neid kõige vähem või enam üldse ei oota. Pärast kõnelust emaga otsustas tüdruk siiski pakkumise jätta ja Indoneesiasse jääda, nautima oma vaheaastat, ilusat loodust, reise, uusi sõpru ja kogemusi. Ainsa moslemina meie hulgast on just Eman õppinud ning kogenud kõige rohkem uut nii Indoneesia kui lääne kultuuri kohta.

Tüüp 5: Kunstnikud

Seisame kõik järjekorras, et kätte saada oma kaks miljonit- igakuine stipendium. Nathan New Yorgist väljub ruumist punastest rahatähtedest koosnev patakas käes. Näol võidurõõmus naeratus. “Keegi annab meile niisama raha!” Jah, selline emotsioon valdab meid kõiki. Siis aga teeb Nathan midagi ootamatut, ta võtab rahapataka kätte ja lennutab rahatähed ükshaaval mööda koridori laiali. Meie loodame siiralt, et ülikooli sekretär oma ruumist välja ei tule... ei tule. Nathan on kunstnik. Mänguline, šokeeriv, omamoodi. Ta kohtleb stipendiumi mitte kui õppimisvõimalust vaid kui kunstnikele mõeldud residentuuri. Võimalust tegeleda oma projektiga kodust kaugel. Indoneesia, maa kus aeg käib aeglasemalt, on selleks imeline võimalus. 

Darmasiswa- kellele ja milleks?

Ühel külmal jaanuarikuu päeval otsustasin võtta kätte ja kandideerida stipendiumile, mis võimaldab mul õppida Indoneesias tantsu. Miks? Milleks? Mis sust pärast saab? Need olid küsimused, millele pidin vahetult enne lahkumist pidevalt vastama. Asja ei teinud kergemaks seegi, et ka mul endal olid kahtlused. Aga nagu reisimise ja välismaal elamisega ikka, hajuvad igasugesed kahtlused kohale jõudes minutiga. 

Lennukit ma siiski veel ei juhi.
Pilt on tehtud Yogyakarta lennundusmuuseumis.
Pildi autor: Tom Peeters

Miks?

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama eelmise aasta lõpust, kui mind Indoneesiast ohvitseride saatel välja saadeti, sest olin viisarežiimi rikkuja. Astusin parasjagu kahe mundris mehe  vahel  lennukile seletades ühele, et kui tagasi tulen, siis saab mul olema kitas (tudengiviisa, mis kehtib terve aasta). Ohvitser noogutas. Küllap oli temalgi must pisut kahju. Mina olin magamata, päevasest palavusest uimane, just jätnud oma sõbrad, et rännata neist 10 000 kilomeetri kaugusele ning pidin varsti jõudma koju, kuhugi külma ja pimedasse kohta, et taas harjuda sealse normaalsusega. Loomulikult tulen ma Indoneesiasse tagasi! 

Mis?

Mis ma üldse seal tegin? Elasin ja õpetasin kolm kuud, läbisin kultuurišoki, olin kõige õnnelikum ja kõige õnnetum korraga. Loomulikult kutsuvad sellised paigad meid tagasi. Nii palju jäi veel avastamata.

Kuidas?

See oli kõige lihtsam. Kohtasin eestlast, kes rääkis Darmasiswa stipendiumiprogrammist, mille saamisel makstakse sulle selle eest, et õpiksid tundma Indoneesia kunsti ja kultuuri. Kuna Eestis pole see programm väga tuntud, siis on stipendiumi saamine ka üsna lihtne- vaid ankeedi täitmise vaev.

Tants?

Programmi raames võib õppida nii keelt, muusikat, kunsti, käistööd kui ka palju muid praktilisi aineid, mis ei nõua indoneesia keele tundmist. Mina valisin tantsu, sest see on mu teine kirg kirjutamise kõrval.

Kõik muud küsimused….

Tegelik põhjus, miks ma sellise elumuutuse teha otsustasin on lihtne. Olen väsinud tegelemast päevast päeva millegagi, mis mulle ei meeldi. Minu jaoks pole oluline see, mis juhtub puhkuse ajal, siis kui pensionile jään, või kui unistuste töö saan. Minu jaoks on oluline elada oma unistuste elu praegu mitte tulevikus. Ja seda ma siin teegi. Ning küsimus, mis ma pärast tegema hakkan, ajab mu segadusse. Kui sa elad unistuses pole tulevikul tähtsust.

Hirmud?

Jah, mugavustsoonist on raske välja astuda. Samas on see ainuke võimalus, et õppida, kogeda ja näha. Usun, et elu ongi selleks, et seda avastada. Aga võib olla olin eelmises elus lihtsalt maadeavastaja või midagi taolist.