Kuidas me üürisime saare

Hommikuakrobaatika

 Indoneesia pakub kõigile midagi. Kui oled kultuuri või kunstiinimene, mine Yogyakartasse, kui tahad roni vulkaani otsa, matka džunglis, surfa või sukeldu. Enamusele seostub Indoneesia Bali saare paradiisieluga. Rahulikke, turistidest puutumatuid nurgakesi võib sealt loomulikult veel leida, kuid neile kes ihalevad tõelise paradiisi, valge liiva, sinakasrohkelise mere ja palmisaarte järgi, soovitaksin seada sammud hoopis Jaava meres asuva 27 saare poole, mille ühisnimetajaks Karimun Java. Ei mingeid tüütuid taksojuhte, suveniiripoode ega välisturiste.

Peidetud paradiisi  sõidab praam Jeporast või Semarangist ning väljub enamasti hommikul väga vara 7-8 ajal. Aga parem on praamiajad mõnest reisibüroost enne välja vaadata. Kui alustada reisi Yogyakartast, on parim lahkuda keskööl bussi või üüriautoga (enamasti on võimalik rentida auto koos juhiga). Kella viieks sadamasse jõudnuna võib end kosutada kohaliku hommikusöögiga, mis polegi hommikusöök. Nimelt süüakse siin kolm korda päevas riisi ja kui vaheldust tahad, võid nuudlisuppi lürpida, aga seda ei pea kohalikud üldse söögiks. “Hommikusöögiks on meil kohv ja sigaretid,” vastas esimese aasta muusikaüliõpilane, rokkstaarisoenguga Adam.

Niisiis nuudlid. Edasi praam. Praamil on kõige mõnusam rentida matt ning heita magama. Neljtunnine meresõit möödub nii kui võluväel.

Esimene taipamine, et olen nüüd tõepoolest tsivilisatsioonist kaugel tabas mind hetkel, kui tahtsin telefoni laadida. “Elektrit ei ole,” vastas meile giidiks olnud kohalik. Ilmnes, et elekter lülitatakse Karimun Javal sisse iga päev päikeseloojangu ajal ehk siis kell 6 õhtul. 

Meie saar

Peasaarelt ostsime endale vajamineva söögi ja vee, haarasime kaasa pliidi ning suundusime väikese kaluripaadiga merele. Värviline paadike peatus mõnikümmend meetrit rannikust, kus võtsime oma kotid ja kingad ning alustasime rännakut üksikule saarele. Kõik see meenutas väga filmi “The Beach”.

           

Saabumine

Jutud Karimun Java saarte ilust pole sugugi ülepaisutatud. Heleroheline meri, valge liiv ja tuules õõtsuvad kookospalmid näevad välja ilusamad veel kui mõne puhkusepaketi reklaamplakatil.

Karimun Java on parim paradiis neile, kes armastavad matkata ning tunnevad tahtmist elada võimalikult looduslähedaselt, kes ei pelga endale ise süüa valmistada, ookeaniliivaga nõusid pesta või rannal magada. Sellise reisi plussideks on kahtlemata see, et saad hommikul esimese asjana snorkeldama minna, võid päevad otsa lamada otsekui tuhksuhkrust tehtud liival või vedeleda põlvekõrguses vees ning vahepeal hiiglaslikest merekarpidest endale vett pähe kallata. Aeg aeglustub kuni jääb peaaegu täielikult seisma. Juba mõne päevaga õpid kellaaega päikese järgi hindama, mis pole üldse raske tegelikult. Nimelt loojub päike siin iga päev täpselt kell kuus. Päikeseloojangki on nagu filmis- hiiglaslik punane kera vajub otse merre. Sellele järgneb otsatu tähistaevas, mida võid liival lamades tunde imetleda, seejärel tõuseb kuu, mis annab just parasjagu valgust, et näeksid ühest kohast teise liikuda.

Meie saarele võis tiiru peale teha vähem kui 10 minutiga.

Igas paradiisis aga leidub põrgu. Kelle jaoks on need hommikul üle su keha jooksvad sipelgad või tüütud kärbsed, kes ei lase magada kauem, kui viieni hommikul, kelle jaoks fakt, et küpsised on otsas. Paari päevaga näeme kõik välja kui metslased- põlenud kehad, soolasest veest pulstunud juuksed näole ja kehale kleepunud. Duši tuleb aga veel mõned päevad oodata. Nii paneb üksik saar proovile ka kogenud ränduri.  

Nõudepesust pole pääsu ka paradiisis.

Veetsime oma üksikul saarel kaks ööd. Saare võib endale üürida nii kauaks kui tahad ja nii suurele seltskonnale kui soovid vaid 300 000 ruupia ehk 30 dollari eest. Keset päeva peab küll paar tundi taluma turistide invasiooni, kuid kui see välja arvata, on saar täiesti sinu.

Peasaarele jõudes ei soovinud keegi meist veel tagasi tsivilisatsiooni minna. Seega magasime jälle rannas. Päikeseloojangul tegime tüdrukutega joogat, õhtuhämaruses tabas meid aga äratundmine, et me pole rannas ainsad. Mu sõbranna Petra pealamp avastas mehe peopesa suuruse krabi meie asjade vahel toimetamas. Ehmatus oli mõlemapoolne- vaene krabi põgenes tulistjalu ookeani suunas. Et vaese eluka väljanägemine polnud just kiita, hoidis teadmine, et rannal oli rohkem kui üks krabiurgu meenutav auk nii mõnegi meist öö läbi üleval. Hiljem rääkis meie giid, kuidas ta keset ööd selle peale ärkas, et krabi ta varbaid kõdistamas käis.

Pidime oma armsa üksku saare jätma selle tõttu, et toiduvarud hakkasid otsa lõppema. Uuele rannale jõudes oli aga taaskord tarvis koostada nimekiri vajaminevatest asjadest. “See on täpselt nagu filmis “The Beach”” meenutas Tšehhi tüdruk Miša. Nimelt käidi ka sealsest paradiisist vahepeal väljas riisi järel. Meil aga olid euroopalikumad soovid. “Ma tahan 10 pakki küpsiseid!” teatas mu ungarlasest sõbranna, kes ei saanud hommikul puuviljadest kõhtu täis.

Meie toidutoojad jäid aga seekord hilja peale. Päike oli loojunud ning kõhud läksid aina tühjemaks. Meil oli paar pakki kiiruudleid, kuid polnud joogivett. Lahendus? Keetsime kiirnuudleid ookeaniveega. Ei tea kas näljast, aga tulemus oli üllatavalt maitsev. Peale järjekordset paari päeva rannal kookospiima lürpimist, suundusime tagasi tsivilisatsiooni.

Miša palmipuudega

Saarelt minema saamine oli tunduvalt raskem kui sinna tulek. Nimelt viis meid tagasi kiirpaat. Miša küll õhkas rõõmust kiiremat sõiduvahendit nähes, mina aga haistisn halba. Tiibur nägi välja väiksem kui Tallinn-Helsinki liinil sõitev Linda Line. Jaava mere lained on aga kohe kindlasti suuremad kui Soome lahe omad. Ning mu kartuseid leidsid kinnitust. Paadike mitte ei õõtsunud lainetel vaid lausa hüppas. Tunne oli nagu karussellil- paadike ronis laine otsa ning lendas siis täiega alla, inimesed kohtadelt hüppamas. Kõik kiljusid. Möödus vaid mõni minut, kui mu sõbranna oksekoti järele haaras ning mitte ainult tema. Ühtäkki kostus öökimist igast suunast. See ei teinud ka minu enesetunnet kuigivõrd paremaks. Mind lohutas vaid see, et meeskond paistis rahulik- seega polnud hullu. Ometi oli süda paha ja hirm nahas, sest olin andnud end täielikult loodusjõudude hoolde. 

“Ma ei suuda enam!” ütles mu sõbranna teab mitmendat oksekotti käest pannes. “Kui kaua veel?”

Vaatasin meie giidi suunas ja tõstsin neli sõrme. Ta näitas mulle viite. Viis tundi veel. Meie õnneks andis lainetus mõne aja pärast siiski järele. Paadist välja astudes oli tunne nagu oleks pool päeva  pesumasinas veetnud. Ei mingeid tundeid, emotsioone ega mõtteid- vaid tohtutu kurnatus. Ka paradiisi külastamisel on oma hind. Mu oksendav sõbranna hakkas mõtlema, kuivõrd hea idee on minna plaanitud 23 tunnisele paadisõidule. Ülejäänud meist uinusid autos.