Inimestest

Igalühel on stipendiumiprogrammiga liitumiseks omad põhjused, kes tuleb puhkama, kes õppima, kes kunsti tegema. 500 välisüliõpilase seas leidub nii neid, kes saadud raha Tais reisimisele kulutavad ning ühtki tundi ei külasta, kui neid, kes võtavad lisatunde, et olla parem tantsija. Ometi võis juba esimestel päevadel Jakartas toimunud sissejuhataval konverentsil eristada kindlaid tüüpe.

Koolikaaslaste Lenka ja Viktorijaga esimest tantsutundi ootamas

Tüüp 1: “Ma ei suuda oodata kuni jälle oma sõpru näen”

Need on inimesed, kes pöörduvad Indoneesiasse tagasi, sest viimane kord oli nii tore ja kõik sõbrad jäid maha. Pontsakas austraalia tüdruk kes minu jalge ees põrandal sööb teatab valjult, uhkusenoot hääles, et ta ei suuda ära oodata, millal me juba Jakartast lahkume, et juba kiiremini sõprade juurde jõuda. 

Tüüp 2: Tõsised õppijad ja uurimustöö tegijad

Bussis, mis viis meid lennujaamast hotelli, sattusin istuma inglase ja sakslase vahele. Mõlemad väga tõsised. Poiss prillide ja valge triiksärgiga, tüdruk orientaalsete mustritega salli mähitud, kott süles uudistav pilk ümbrust skänneerimas. Poiss tuli siia indoneesia keelt õppima, et seda siis oma keeleteadusealases magistritöös saksa keelega võrrelda.

Tüdruk on juba mitu aastat oma ülikoolis indoneesia tradistioonilist muusikat õppinud- nüüd on aeg tutvuda muusikaga selle tegelikus kultuuriruumis. 

Tüüp 3: Indoneesia fännid

Sissel on Rootsi tüdruk, kes meiega enam ei räägi, sest ta räägib ainult indoneesia keeles. Nii on enamus välisüliõpilasi ta oma kontaktidelistist kustutanud- temaga lihtsalt pole võimalik suhelda. Kui ma esimest korda Sisseliga kohtusin, rääkis ta veel inglise keelt. Ta istus samuti põrandal ning sõi lõunat koos austraalia tüdrukuga. Sissel on tagasihoidliku välimuse ja malbe olekuga tütarlaps. Esimesena jäid mulle silma tema indoneesia lipuvärvides  küüned. Teisena tema ääretu indoneesiahuvi. “See on nagu unistuse täitumine!” õhkas tüdruk, kes kaks aastat tagasi hakkas omal käel indoneesia keelt õppima ja kultuuri vastu huvi tundma. Nüüd on ta  meie silmis juba tõeline indoneeslane.

Tüüp 4: Need, kes võtavad vaba aasta 

Istume mu majakaaslaste Tšehhi tüdruku Lenka ja Jordaanlase Emaniga bambusest internetikohvikus ja joome mahla. “Oh ei!” hüüatab Eman äkki ja katab suu kätega. “Mis juhtus?” küsime vastu. Ta sai oma unistuste töökohast positiivse vastuse, ainult et ta on Indoneesias. Emani silmist purskuvad pisarad. “Mis ma nüüd teen?” Ta oli seda vastust oodanud mitu kuud, aga nagu ikka juhtuvad asjad just siis, kui neid kõige vähem või enam üldse ei oota. Pärast kõnelust emaga otsustas tüdruk siiski pakkumise jätta ja Indoneesiasse jääda, nautima oma vaheaastat, ilusat loodust, reise, uusi sõpru ja kogemusi. Ainsa moslemina meie hulgast on just Eman õppinud ning kogenud kõige rohkem uut nii Indoneesia kui lääne kultuuri kohta.

Tüüp 5: Kunstnikud

Seisame kõik järjekorras, et kätte saada oma kaks miljonit- igakuine stipendium. Nathan New Yorgist väljub ruumist punastest rahatähtedest koosnev patakas käes. Näol võidurõõmus naeratus. “Keegi annab meile niisama raha!” Jah, selline emotsioon valdab meid kõiki. Siis aga teeb Nathan midagi ootamatut, ta võtab rahapataka kätte ja lennutab rahatähed ükshaaval mööda koridori laiali. Meie loodame siiralt, et ülikooli sekretär oma ruumist välja ei tule... ei tule. Nathan on kunstnik. Mänguline, šokeeriv, omamoodi. Ta kohtleb stipendiumi mitte kui õppimisvõimalust vaid kui kunstnikele mõeldud residentuuri. Võimalust tegeleda oma projektiga kodust kaugel. Indoneesia, maa kus aeg käib aeglasemalt, on selleks imeline võimalus.