Sunday, June 21, 2015

Kuidas Yogyakarta suurim kriminaal mind oma tüdrukuks tahtis

Teisel päeval peale oma uude kodulinna saabumist, kuulsin sõbralt halba uudist- meie ühine sõber, kelle kaudu tuttavaks saime, inimene, kes mind eelmine kord palju aitas, on kanepi tarvitamise pärast vangis. Teadsin, et seadused on siin, eriti narkootikumide tarvitamise ja müügiga seotult, väga karmid, kuid sain siiski šoki. Ükski mu tuttavatest pole veel olnud nii suures jamas. Sain sel ööl vaevu magada. Teadmine, et miinimumkaristus sellise rikkumise eest on kuus kuud ning maksimum kaheksa aastat, ei teinud asja just kergemaks. Järgmisel päeval võtsin vastu oma indoneeslasest sõbra pakkumise ühist tuttavat vaatama minna. See oli mul esimene kord külastada vanglat.
Õigupoolest polnudki veel tegu päris vanglaga vaid politseijaoskonnaga, kus hoitakse veel kohtuotsust ootavaid vange. Suurimaks vaatamisväärsuseks kohalikule politseile olin loomulikult jälle mina- valge tüdruk.
Tänu erinevatele filmidele oli mul üsna selge ettekujutus, milline külastusaeg vanglas peaks välja nägema. Nimelt arvasin, et kindlasti on vangide ja külastajate vahel klaas ning vestlus toimub telefoni teel.
Tegelikkuses nägi külastusaeg aga välja nii, et vangid ning nende külalised koguti kokku ühte ruumi, kus kahe tunni vältel oli lähedastel võimalik kohtuda. Vangid polnud samuti üldsegi triibulistes kostüümides vaid kandsid indoneesia rahvariideid- batika särke. 
Mu sõber ilmus meie ette täiesti kiilakana. Vangla suurim boss oli nimelt otsustanud ta kiilaks ajada ja suurimale bossile vastuvaidlemine ei anna üldiselt häid tulemusi. Samuti näitas mulle sõber oma kõveraks painutatud sõrmi. Ta ei paistnud siiski ülemäära õnnetu- pigem vastupidi, tervitas meid naeratuse ja kallistusega, kurtes vaid selle üle, et magamisase on kõva ja kudas tal on juustu isu.
Küsimusele, kuidas ta oma aega vanglas veedab, vastas vaid 22aastane noormees, et magab ja mängib doominot. Midagi muud eriti polegi. Suureks sündmuseks vangidele on näiteks see, kui lennuk üle vangla lendab. Muusika on samuti midagi, mida bändi teinud ning üldselt muusikat armastav noormees väga igatseb. Nii võttiski ta oma tüdruku telefoni ja kõrvaklapid ning kuulas veidi muusikat.  
Ta tüdruk, lühikeseks lõigatud juustega poisilik Tika istus nukralt oma noormehe kõrval ning palus meil aeg ajalt lahkuda, et saaks poisiga omavahel rääkida. Nende olukord pole niisama lihtne. Alates hommikust, kui politsei Dito toa läbi otsis, vihkavad noormehe vanemad tüdrukut ja arvavad, et tema on kõiges süüdi. Noored armastavad üksteist, kuid seisavad vastakuti reaalsusega. Nimelt pole kriminaalse karistuse saanud inimesel siin, nagu ka igalpool mujal, just väga lihtne läbi lüüa. Dito võimalus oleks töötada perefirmas, kuid sel juhul ei saaks ta olla Tikaga.
“Mis me siis teeme?” küsib Tika ja on lohutamatu.
“Ma armastan sind. Ma tahan sinuga abielluda,” vastab noormees tüdrukule otse silma vaadates. Kohati suutsime aga kõik unustada, naersime, lobisesime ja tõmbasime suitsu nagu varem, nagu poleks midagi kunagi juhtunud. Pilk kaasvangidele, nende siniseks löödud silmadele ja neid vaatama tulnud naistele ja lastele tõi meid tagasi reaalsusesse. Dito tutvustas meile oma sõpra, kes istus kinni selle pärast, et mängis hasartmänge. Hasartmängu ja narkosüüdistused on siin aga madalaimad.
“Tema on Yogya kõige suurem kriminaal,” viitas Dito pruuniks põlenud näo ja mind ainiti vahtivate silmapiludega mehe poole. Peale põgusat tõlgi vahenusel peetud vestlust, küsis ta mult: “Kas tahaksid olla mu tüdruk?”. Keeldusin viisakalt. Tundsin huvi, et mille pärast ta kinni istub. “Keetsin ära neli beebit,” vastas silma pilgutamata. Tundisn end ebamugavalt.

No comments:

Post a Comment