Thursday, June 18, 2015

Darmasiswa- kellele ja milleks?

Ühel külmal jaanuarikuu päeval otsustasin võtta kätte ja kandideerida stipendiumile, mis võimaldab mul õppida Indoneesias tantsu. Miks? Milleks? Mis sust pärast saab? Need olid küsimused, millele pidin vahetult enne lahkumist pidevalt vastama. Asja ei teinud kergemaks seegi, et ka mul endal olid kahtlused. Aga nagu reisimise ja välismaal elamisega ikka, hajuvad igasugesed kahtlused kohale jõudes minutiga. 
Lennukit ma siiski veel ei juhi.
Pilt on tehtud Yogyakarta lennundusmuuseumis.
Pildi autor: Tom Peeters
Miks?
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama eelmise aasta lõpust, kui mind Indoneesiast ohvitseride saatel välja saadeti, sest olin viisarežiimi rikkuja. Astusin parasjagu kahe mundris mehe  vahel  lennukile seletades ühele, et kui tagasi tulen, siis saab mul olema kitas (tudengiviisa, mis kehtib terve aasta). Ohvitser noogutas. Küllap oli temalgi must pisut kahju. Mina olin magamata, päevasest palavusest uimane, just jätnud oma sõbrad, et rännata neist 10 000 kilomeetri kaugusele ning pidin varsti jõudma koju, kuhugi külma ja pimedasse kohta, et taas harjuda sealse normaalsusega. Loomulikult tulen ma Indoneesiasse tagasi! 
Mis?
Mis ma üldse seal tegin? Elasin ja õpetasin kolm kuud, läbisin kultuurišoki, olin kõige õnnelikum ja kõige õnnetum korraga. Loomulikult kutsuvad sellised paigad meid tagasi. Nii palju jäi veel avastamata.
Kuidas?
See oli kõige lihtsam. Kohtasin eestlast, kes rääkis Darmasiswa stipendiumiprogrammist, mille saamisel makstakse sulle selle eest, et õpiksid tundma Indoneesia kunsti ja kultuuri. Kuna Eestis pole see programm väga tuntud, siis on stipendiumi saamine ka üsna lihtne- vaid ankeedi täitmise vaev.
Tants?
Programmi raames võib õppida nii keelt, muusikat, kunsti, käistööd kui ka palju muid praktilisi aineid, mis ei nõua indoneesia keele tundmist. Mina valisin tantsu, sest see on mu teine kirg kirjutamise kõrval.
Kõik muud küsimused….
Tegelik põhjus, miks ma sellise elumuutuse teha otsustasin on lihtne. Olen väsinud tegelemast päevast päeva millegagi, mis mulle ei meeldi. Minu jaoks pole oluline see, mis juhtub puhkuse ajal, siis kui pensionile jään, või kui unistuste töö saan. Minu jaoks on oluline elada oma unistuste elu praegu mitte tulevikus. Ja seda ma siin teegi. Ning küsimus, mis ma pärast tegema hakkan, ajab mu segadusse. Kui sa elad unistuses pole tulevikul tähtsust.
Hirmud?
Jah, mugavustsoonist on raske välja astuda. Samas on see ainuke võimalus, et õppida, kogeda ja näha. Usun, et elu ongi selleks, et seda avastada. Aga võib olla olin eelmises elus lihtsalt maadeavastaja või midagi taolist.

No comments:

Post a Comment