Tuesday, July 28, 2015

Kuidas ma selgeltnägijaga kanavarbaid järasin

Hullumeelne Indoneesia. Foto:Lenka Glisnikova.

Kuna parasjagu käib ülikooolis suur festival, siis jäävad eriti just esitluskuntside osakoonas paljud tunnid ära. Nii mööduvadki välistudengite päevad enamasti moskiitovõrgu all puhuri kõrval vedeledes ja muusikat kuulates. Enamjaolt aeg lihtsalt kulgeb. Plaane väga ei tehta. Nii juhtubki, et päeval mil plaanid koristada avastad end sõbranna juukseid värvimas või leiad end tantsutunni asemel araki (kohaliku alkoholi) maitsmas.
Ühel sellisel päeval sättisin end parasjagu indoneesia keele tundi mõttega, et lähen hiljem veidikeseks internetti ning siis koju magama. Tegelikkuses kulgesin sujuvalt sööma, ostsin endale kõlarid ning läksin sõbra poole filme ja muusikat hankima. Eurooplasena, harjunud sellega, et kõik vajalik on YouTube või hiirekliki kaugusel, on siin raske harjuda olukorraga, kus internett on liiga aeglane, et videosid vaadata, rääkimata siis millegi allalaadimisest. Nii tulebki sõpradele loota. Mu sõbral oli plaani minna rannapeole, aga kuna kummalgi meist polnud siis veel mootorratast, ei jäänud mul muud üle kui loota, et kellegi rolleri tagaistmel leidub mõni vaba koht.Seni aga praktiseerisime indoneeslaste laiskust. Istusime külla tulnud kunstnikuga moskiitovõrgu all ning vaatasime tema skulptuure. Sellest olukorrast võib leida kaks asja, mis on täiesti tüüpilised Indoneesiale ning tundub, et Aasiale üldse. Esiteks- külalised kutsutakse siin otse voodisse. Pole mingi ime, et enne palutakse sul voodis pikali heita ning siis alles küsitakse su nime. Ma ei tea, millest see tuleb, et panin seda tähele juba varem Indiat külastades. Mäletan, kuidas mu sõbranna vanemad hommikul minuga tuttavaks saada tahtsid, ise alles voodis. Pidin öösärgiväel nende magamistuppa minema ning nende voodiäärele istuma. 
Teine asi, mis siin riigis on täitsa tüüpiline on valged inimesed, kes peale aastaseid õpinguid siia jääda on otsustanud, mõni neist annab keeletunde, ülejäänute elu on segane. Kes maalib bambusest majas, kes toimetab seda ja teist, kes kehitab niisama õlgu. Troopiline kliima ja aeglaselt kulgev aeg on teinud oma töö- kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab hakkama. 
Edasi liikusime ateljeesse, kus on kõige mugavam võrkkiige, mida kunagi proovinud olen, ja rääkisime hullumeelseid lugusid, sest reisijatel on alati lugusid mida rääkida. Üks slovakkia poiss rääkis oma viimasest reisist ning sellest, kuidas jäi kolm korda lennukist maha. Siis sellest, kuidas mägironimine ühendab inimesi ja sellest, kuidas tiigripalsam aitab iga häda korral. Kahe tunni jooksul olime suutnud kolida ateljeest elutuppa. Väljanägemise mõttes polnud kahel ruumil suuremat vahet. Elutoas oli isegi rohkem maale kui ateljees.
“Ma ei viitsi kuhugi minna,” demonstreeris slovakkia poiss tõelist indoneesia laiskust. Tema rahvuskaaslasest majanaaber oli aga resoluutsem ja teatas, et tema tahab kindlalt peole minna. Kolm tundi plaanitust hiljem lükati rolleritele hääled sisse.
Mina sõitsin skulptori tagaistmel. Selle asemel aga, et otsekohe peopaika minna pöörasime miskipärast rannateelt kõrvale ning peatusime väikese hüti ees. Minu hämmeldunud nägu nähes selgitas Nathan: “Ma tahan oma sõpra näha”. Ukse peale tuli umbes 40aastane naine, kes kutsus meid lahkelt naerataedes sisse. Maja koosnes ühest ruumist. Nurgas mängis televiisor, selle kõrval seisis ratas, mille kõrvale oli laotatud kangas, millele olid asetatud mingid seletamatud viljad- arvatavasti kuivatamiseks. “Istu siia!” osutas naine põrandale, otse umbes 8aastase magava lapse kõrvale. Tõepoolest, tundus, et kogu pere magab põrandal, sest toas polnud ühtki madratsit ega voodit. Hiljem selgus, et naine on tänavatantsija, kes tantsib linna põhjaosas, ringtee ääres. Ja korraga mulle meenus- olin teda varem näinud. See oli seesama vanem naine, kes kollasesse ja roosasse riietunult mu endise kodu juures tantsis.
Edasi viis aga tee juba meie sihtpunkti - rannapeole, mis tegelikkuses kujutas endast paari kolme indoneeslast trummi tagumas ja kitarri mängimas ning tervet hunnikut inimesi nende reggae-lugudele kaasa laulmas. Laulmine on kohalike lemmikajaviide. Olgu selleks siis õhtu karaokes või sõpradega baaris lugudele kaasa laulmine. Lauluviisi jorutamiseks kõlbab aga ka lihtsalt sõber kitarriga. Sellised laulupeod kestavad tunde ning on toredad, sest kõigil kohalikel on väga ilusad hääled.
Aga iga pidu saab ühel hetkel läbi- nii lagunes ka meie selskond. Linna tagasi sain ühe kohaliku noormehe tagaistmel. Teisi järgi oodates istusime teeäärel ning vaatasime tähti. Küsisin, et Yoga, millega sa tegeled. “Ma ennustan tulevikku,” vastas ta täiesti loomulikult, sama tooniga, millega mõni vastab sulle, et ta parandab mootorrattaid. Rääkisime kohalikest kommetest ja toidust. Talle tegi palju nalja fakt, et ma ei suudaks kunagi süüa kanavarbaid, ega kanapead, mis on täiesti tavaline söögipoolis siinsel toidulaual. Mäletan siiani, kuidas mu sõbranna kord kiljudes uhke pidulaua juurest ära jooksis, sest peolaua keskel ilutses kanapea.
Vaatamata võikale jutuajamisele olin näljane. Mingil seletamatul põhjusel viis Yoga mu keset ööd tänavatoidukohta, kus pakuti vaid kanavarbaid ja -päid. Ta ostis meile kausitäie ja õhtuas mind sööma. Et ma olin tõeliselt näljane ning ei soovinud talle pettumust valmistada võtsingi varba kätte. Esimest korda sain aru, mis tunne võib olla taimetoitlastel, kui nad on sunnitud liha sööma. Hammustasin kanavarba otsast ära. Oli üsna kõrmpsuv ning ma ei saanud täpselt aru, mis on kont ja mida süüa. Aga mis siis ikka mõtlesin, söök on söök. Lõpuks polnudki nii hull. See vähene toidupoolis, mis ma sealt varvaste vahelt kätte sain oli isegi päris maitsev. Kanapeaga oli teine lugu. Suutsin süüa vaid kaela- sedagi vastikusega. “Ei ma ei taha aju!” hüüatasin ma ning ei suutnud isegi vaadata, kuidas Yoga seda sõi.
Indoneeslastel pole siiski aga kõige hullemad söömiskombed. Varem rannas jooksis üks poole pöidla suurune putukas seltskonna vahelt läbi. Inglane Nathan haaras putuka kätte ning sõi elusalt ära.

Sunday, July 19, 2015

Seiklused suurlinnas- Jakarta

Kohalik punkbänd lihapallikioski juures poseerimas
Jakarta on linn, millest turistid sujuvalt mööda lähevad. Ka kohalikud, kes muidu nii uhked oma sünnimaa üle, armastavad korrutada, et Jakartas pole midagi. Nii veendusin ka mina reisiteamikus väidetuga- see linn pole mingi õlimaal. Mäletan, kuidas seisin jakartalasest sõbraga vanalinnas, mis ehitatud Amsterdami eeskujul, kohutavalt haiseva prügi täis loobitud kanali ääres. “Kas see meenutab sulle Amsterdami?” küsis sõber lootusrikkalt. Vaatasin ringi: viimseni lagunenud majad, roostetanud sillad, millel keegi ei jaluta. “Mitte väga” tunnistasin.
Otsustasin seda ebapopulaarset linna külastada, sest väänasin oma varba välja ning tantsimisest ei tulnud mõnda aega suurt midagi välja. Nii võtsingi vastu sõbranna pakkumise temaga koos Jakartasse sõita. Koos reisimisest ei tulnud siiski midagi välja, sest odavad piletid olid juba välja müüdud. Otsustasin minna sellegipoolest.
Jakarta nurgatagused
Peale kaheksatunnist rongisõitu saabusin õnnelikult Indoneesia pealinna. Kell oli 2 öösel, kuid inimest, kes mind majutama pidi polnud kuskil. Et seda on mul ennegi juhtunud, ei muretsenud ma väga- küllap jäi magama. Peale paari sõnumit ja mõnda kõnet hakkasin siiski muretsema, istusin rongijaama ette papitükkidel ja ajalehtedel külitavate inimeste kõrvale ning otsustasin endale uue sõbra leida.
Indoneesias pole couchsurfingu tegemine tegelikult üldse raske. Kui Pariisis peab ühe öö jaoks saatma kirja vahel lausa 70 inimesele, siis indoneeslaseid ei pea kaua paluma. Minu abipalve peale sain vähemalt kümme kirja inimestelet, kes kõik mind aidata soovisid. Ning tänu moslemikultuurile (esimene palvus on juba kell 4 hommikul) ei pidanud ka vastust liiga kaua ootama. Nii kohtasingi Tiari, kes mind päästma tõttas.
Couchsurfingu juures on tore see, et näed võõrriiki või linna kohalike silme läbi. Nii läksimegi kõigepealt Indoneesia ülikooli kampusesse. Indoneesia parima ülikooli kampus on oma nime vääriliselt väga modernne- raamatukoguhoones on olemas nii Starbucks kui pank. Ülikoolilinnak on aga kui väike džungel lopsaka taimestiku ning õppehoonete vahel asuva uhke järvega.
Pärast ülikooli ja näitusekülastust tahtis mu sõber viia mu couchsurfingu kohtumisele. See on enamasti õhtu, kus kohtuvad kohalikud ja turistid ning veedavad toredasti aega. Euroopas on see tavaliselt baari või pubikülastus. Siin võib taoline üritus tähendada ükskõik mida. Kui esimest korda indoneeslasest üliõpilase sünnipäevale sattusin olin šokeeritud- kõik jõid jääteed. Nii oin ka sel korral valmis piirduma tee, mahla ja piimaga. Astusime siis bussi, et sõita ühte Jakarta sajast kaubanduskeskusest, kus üritus toimuma pidi. Bussisõit kestis vähemalt kaks tundi ning need kaks tundi polnud lihtsad. Enamuse ajast buss lihtsalt seisis liiklusummikus. Kui bussirada oli vaba, tõmbas bussijuht millegipärast kiiruse täitsa alla. Üldiselt oli bussisõit nagu bussisõit ikka. Buss lihtsalt väiksem ja sees palavam. Probleemiks oli aga, et seisin vist otse mootori peal, sest põrand mu jalge all muutus täiesti talumatult tuliseks. See polnud mitte lihtsalt ebamugav vaid kõrvetas nii, et seisin ühel jalal, tugijalga pidevalt vahetades. Meenus mäng kuum kartul.
Linna klaasist ja terasest pale
Kohale jõudes ekslesime veel veidi mitmete kaubanduskeskuste vahel, kuni maabusime õnnelikult sihtpunkti milleks oli, üllatus-üllatus, täiesti euroopalik pubi valju rokkmuusika ning kõiksuguste alkohoolsete jookidega. 
Ööbima pidin seekord oma uue sõbra venna juures, kui ma aga peale taksosõitu silmad avasin nägin suurt kuubikutaolist maja, mis nagu ilmnes, oli hotell. 
Järgmisel hommikul külastasin Hollandi saatkonda vaatasin näitust ning tegin aega parajaks enne õhtust kirjanike grupi kogunemist, mis toimus järjekordselt, üllatus-üllatus, kaubanduskeskuses. Taaskord ei saanud ma üritust täielikult nautida, kuna polnud kindel, kus ma ööbin. Tiari sõbranna ei vastanud ning sõber andis mu küsimustele võimalikult ümmargusi vastuseid. 
Kirjanikeseltskond läks karaokesse, mis on indoneesia noorte lemmikajaviide. Tegu polnud aga sugugi meile teada tuntud laulujorutamisega soome laeval. Ei, indoneeslased nimelt oskavad imehästi laulda ja lõbutseda. Keegi ei istu nurgas, kunagi ei teki piinlikku vaikust. Pigem on tunne nagu oleksid rokkkontserdil. Minu tuju läks aga üha alla, sest kell oli taaskord pool üks ja mul polnud kuhugi minna. Õnneks aitas mind üks kirjanikerühma liikmeid, Angga, naljaka rokkstaarimütsiga lõbus noormees, kelle juures tol õhtul juba pidi magama jaapani seljakotirändur. Sel hetkel olin maailma õnnelikum tüdruk. Poleks mingi hinna eest tahtnud sellesse 20 miljoni inimesega linna keset ööd omapäi jääda. 
Anggal oli väike maja kahe koeraga, kes elasid puuris. Sellest, miks vaeseid koeri puuris hoiti, ma täpselt aru ei saanudki. “Tema on haige,” täheldas Angga ühele osutades. Teise puurisoleku põhjust ma teada ei saanudki. Miskipärast meeldib indoneeslastele oma lemmikuid puuris hoida. Eelmine aasta elasin mitmes  peres, kus ka kasse peeti puuris.
Turistidele mõeldud jagrattad, millega saab linnaväljakul tiirutada.
Järgmisel päeval külastasime tekstiili- ja nukuteatrimuuseumit. Mõlemad on indoneesias väga traditsioonilised ja hinnatud kunstid. Muuseumid on siin küll veidi tolmunud ja päevi näinud ning võivad seetõttu läänepäraste muuseumitega harjunu jaoks ka väikse pettumuse valmistada. Muuseumi ees asus jalakäiatele mõeldud väljak. Nii väljak kui vaid jalakäiatele mõeldud ala on Indoneesias midagi täiesti seninägematut. Keegi lihtsalt ei käi jala. Hiljem suundusime hiinalinna budistlikke templeid imetlema. Need olid kenad, kuid üldmuljet rikkusid templi ees vedelevad kerjused. Mu sõber seletas mulle, et neile inimestele raha anda ei tasu. Esialgu kerjavad nad Jakartas, siis aga suunduvad tagasi kodukülla, et saadud raha eest maja ehitada.
Budistlik tempel
Järgmisel päeval jätkasin muuseumitega- seekord kunstimuuseum. Teoste väljapanek oli kaootiline. Nii mõnelgi teosel puudus aastaarv, nii mõnigi maal oli halvasti valgustatud. Lisaks sellele valisteb sealses kunstis totaalne stiilide tohuvabohu. Kuskil kahekümnende sajandi keskpaigani domineerib aasiapärasus, siis aga tehakse kiirkorras läbi kõik euroopa kunstivoolud. Muuseumi kaasaegse kunsti osa meenutas aga meie kaheksakümnendaid.
Viimasel päeval suutsin lõpuks endale usaldusväärse ööbimispaiga muretseda. Kuna mu varvas oli matkast kose äärde siiani paistes, otsustas mulle öömaja pakkuv naine, et mulle on tarvis teha traditsioonilist massaaži. Olin juba oma varba peal katsetanud kõiksuguseid salve, jääd ja liikumatust. Senini edutult. Seega, miks mtte proovida massaaži. Massöör vajus uksest sisse pühapäeva hommikul kell üheksa ning ei halastanud mu varbale karvavõrdki. Nimelt oli mu vaene varvas ikka veel üsna tundlik. Varbale toetamine oli valus, mis tegi kõndimise ebamugavaks ja trepist alla tuleku täielikuks piinaks. Teatud kohast oli isegi varba õrnalt katsumine väga piinarikas. Mida aga tegi massöör? Massöör haaras mu varba ning asus seda hoogsalt mudima, venitama, väänama ja painutama. “Karju!” soovitas mulle öömaja pakkunud naine. Karjumine aga tundus kuidagi totakas, seega kannatasin vaikides, ehkki pole enam ammu midagi nii valusat tunda saanud. Olin siiralt õnnelik kui see ükskord läbi sai. Kasu sellest väga polnud, halvemaks aga samuti midagi ei läinud.

Pärast tapvat massaaži kosutas mu sõbranna mind viletsa õudusfilmiga, mille esimeste kaadrite jooksul ta ise kõige kõvema häälega kisendama pistis. Aga lõpp hea, kõik hea- sõbranna Susanti ostis mulle hiiglasliku pitsa rongi söömiseks (soovitas veel terve vaguniga jagada) ning läinud ma olingi. Vaatamata sellele, et pealispinna alla ma veel ei näinud tundub mulle, et Jakarta on täis avastamata saladusi. Nimelt- miks ikkagi viidatakse kõikides reisiraamatutes Jakarta dekadentlikule ööelule? Vaja järgi uurida!










Tuesday, July 14, 2015

Mootorratturi päevikud 2: Reis kose äärde


Kristallselge jõevesi ja kõik need kivid, mille vastu varbaid
ära lüüa
Ühel ilusal hommikul otsustas punt sõpru ette võta sõidu kose äärde. Enne väljasõitu nautisime euroopalikku hommikusööki praemuna ja moosisaiaga. Ei mingit riisi! Kohalikel nimelt pole vahet- nad söövad oma praetud riisi tšilliga rõõmsalt kolm korda päevas ning meie, vaesed välisüliõpilased, vaatame juhmi näoga poes ringi. Hommikusööki kui sellest ei eksisteerigi.
Mu sõbrad elavad mõnusas bambusest majas. Poolavatud köögis on suur laud, võrkiiged ja palju taimi. Sulgesin võrkiiges silmad ja tundsin, et see ongi tõeline elu.
Lahkusime erurooplaste kombel  kell 10. Kohalikud alustavad oma reise ikka kell 6 hommikul. Läksime mootorratastega. Et see oli mul alles teine päev sadulas, otsustasin, et istun parem tagaistmele.
“Miks sa oma ratast ei võta?” küsis poola poiss. Mainisin talle kiivrit pähe pannes, et mul alles teine päev. Kui ta oli mootori käivitanud, vastas ta mulle: “Mul ka!”
Ma polekski olnud hirmul, kui tee oleks olnud tasane. Unustasin vist, et kosk platool tähendab tõenäoliselt seda, et tee viib ülesmäge. Tegeikkuses läks see nii üles kui allamäge ja oli kõige hirmsam reis, mis ma kunagi mootorratta tagaistmel teinud olin. Ärge saage valesti aru- mu kogenematu juht sai suurepäraselt kõikide tõusude ja langustega hakkama. Lihtsalt mina hoidsin kramplikult kinni ning mu silme eest käisid läbi kõikvõimalikud stsenaariumid. Ühtäkki hakkasin muretsema oma hammaste ja põlvede pärast. Tüüpiliselt tuli pärast järsku laskumist nõelasilmakurv ning kurvis tuli meile vastu veoauto. Mõnes kohas aga lausa vuhisesime allamäge. Üritasin siis võimalikult diskreetselt oma juhile mainida, et ta võiks veidi rohkem pidureid kasutada. Ta ütles, et mõlemad pidurid olid põhjas.
Pärast õudustesõitu ootas meid aga nagu ikka puhas paradiis. Või siis pigem väike jõekäär, kus päästevestidega moslemid veerõõme nautisid. Nimelt ei oska paljud neist ujuda, mis sest et linnast ookeani äärde on kõigest 30 minutit. Ookean pole aga ujumiseks. Suured lained ja ookeanihoovused teevad sügavasse vette mineku võimatuks. Üks sõbranna selgitas mulle, et ta pole ujuma õppinud seetõttu,  et tema kodujões Borneo saarel sulistavad krokodillid. Ookeanivees olen sulistanud minagi. Krokodillide vahele veerõõme nautima ma siiski ei läheks.
Siinne jõgi oli aga krokodillivaba. Matkasime veidi edasi, et leida kohta, kus oleks vähem inimesi ning hüppasime vette. Jõepõhi oli aga nii kivine, et lõin kohe esimese kivi vastu oma varba ära. Valu valuks- rohkem ajas mind närvi võimalus, et varvas paistetab üles ning ei võimalda mul tantsutundides kaasa lüüa. Mida ma siis teen? Tulin ma ju siia tantsima. 
Peale ujumist mängisime kaarte ning otsustasime võtta ette matka kose äärede. Varvas ei valutagi enam nii hirmsasti rõõmustasin, ning lõin selle uuesti ära. Nüüd oli jalg juba korralikult paistes, ning sellele toetuda väga ei saanud. Mis siis ikka kasutasin kivilt kivile hüppamiseks kõiki oma allesjäänud 5 varvast ja ühte kanda.
Kosk on teda ümbritsevad kivid ohtlikult libedaks lihvinud, aga õnneks jätnud siia-sinna ka mugavad augud kuhu toetada jalg või haarata käega. Mingil moel õnnestus mul seal kiviseina küljes rippudes aga uuesti sama varvas ära lüüa. Valust oiates komberdasin edasi, et ilusat koske imetleda. Kose all ujumine oli loomulikult imetore ja kogu seda valu ning hirmu väärt.

Monday, July 13, 2015

Mootorratturi päevikud

Muretsemiseks pole põhjust, lihtsalt väike puhkepaus rannas.
Foto: Tom Peeters
Ringiliikumiseks Yogyakartas on erinevaid võimalusi: võib võtta takso, sõita bussi või rattaga. Samuti on võimalik võtta becak. Becak on traditsiooniline transpordivahend, kus sa istud vankrisse ning juht väntab su kuhu vaja. Vanatädid käivad siiani becakiga hommikuti turul. Samuti kasutavad seda kooliõpilased ning mõned üliõpilased- enamasti tüdrukud, kelle vanemad ei luba neil rolleriga sõita. Üldiselt on takso ja becak siiski turistide kasutada. Linnaelanikud sõidavad kõik rolleritega, sest bussiliiklus on kaootiline. Sõbranna just rääkis, kuidas ta sõitis kord ülikoolist bussiga koju 3 tundi. Rolleriga läheb maksimaalselt tund. Mis siis bussidel viga? Esiteks ei tea sa kunagi, millal ta tuleb, ega seda, kuhu ta tuleb. Kõige targem on minna suure tee äärde ning lehvitada kui mõni bussi moodi liiklusvahend silmapiirile ilmub. Siis tuleb bussijuhile väga kõva häälega öelda, kuhu on soov minna- vastasel juhul sõidab ta soovitud peatuskohast sujuvalt mööda, sest peatuseid kui selliseid ei eksisteeri. Bussid on muidu toredad, aga kuna nad lõpetavad tegevuse kell 6 õhtul, siis minu jaoks üsna mõttetud. 
Kuna ma rollerit juhtida ei osanud, kasutasin eelmisel aasta jalgratast. Ma armastan jalgrattasõitu, seda tunnet kui mööduvat maastikku nautides mängib tuul su juustes. Jalgrattasõit siin on aga kõike muud kui nauditav. 30kraadises kuumuses lauspäikese all pead sa manööverdama mootorrataste, busside ja becakide vahel. Kõnni- ega jalgrattateid ei eksisteeri- üks pilk mööduvale maastikule võib maksta sulle elu. Miks? Aga sellepärast, et liikluseeskirju pole- igaüks vaatab ise kuidas saab. Silmad tuleb hoida teel ning pidurdamist võimalusel vältida. Liiklus kulgeb ühtlase hullumeelse kolonnina. Väntasin iga päev tööle ja tagasi kaks tundi- see tähendas, et tilkusin pidevalt higist ning leidsin end ikka ja jälle ohtlikest olukordadest. 
Seekord otsustasin, et pean kindlast muretsema rolleri. Sõita ma küll ei osanud, aga mis see siis ära pole. Kaks ratast, lihtsalt mootor lisaks.
Uue sõiduki võtmed käes läksin kohe proovisõidule. Tund aega inimtühjas naabruskonnas ringi tiirutades otsustasin, et olen piisavalt julge tänavale minekuks. Niisama lihtne see siiski polnud. Vastutulevat sõidukit nähes valdas mind kohe paanika ning paanikaolukorras lisasin kohe gaasi. Aju pole lihtsalt harjunud veel sellega, et parema käega antakse gaasi ja vasakuga pidurdatakse. Süda sees värisemas, otsustasin teha naabruskonna teedel väikse tiiru. “Mina julgesin suurele teele minna kolmandal päeval- võib olla sina julged teisel,” soovitas sõbranna. 

Liiklus on siin vasakpoolne- mina tõmbasin aga refleksist kohe paremasse teeserva. Vahtisin juhmi näoga kuidas kolm mootorratast mu ees seisma jäi. Mis see siis on? Alles siis taipasin oma viga. Kuidagi viis mu tee siiski riisipõldude vahelt suurele teele. Mis nüüd? Ega midagi, sõitsin edasi. Kui ma lõpuks oma kodukohvikusse sõpradega kokku saama jõudsin värisesin üleni, aga jäin ellu!

Friday, July 10, 2015

Maadmööda reisimine ehk kuidas meil surm silme ees oli

Mu ilus majanaaber Eman
Indoneeslased on lahked, nad püüavad sind igati aidata ja soovivad näidata sulle oma ilusat maad. Just selline on ka muusikatudeng Adam, kes koolist vabal ajal töötab giidina. Ta üüris auto, kogus kokku paraja arvu välistudengeid ning reis hinduistlike templite juurde võis alata. Juhuse tahtel koosnes reisiseltskond ainult tüdrukutest.
Kogunesime pühapäeva hommikul kell kuus. Vedelesime, istusime, magasime ülikooli peahoone ees. Ainuke kes puudus, oli Adam autoga. Kui me viimaks helistasime, ilmnes, et tüüp magas, aga lubas kohe tulla. 
Reisi esimene pool meenutas klassiekskursiooni. Kes tahtis kohvi, kes vetsu, kes süüa. Üks tüdruk aga ajas meie vaese giidi hulluks. “Kui sa mind kuulaks, siis me ei oleks praegu eksinud!” hüüatas ta valjult üle auto ja otsustas, et Adamist saab ta indoneesia abikaasa.
Peale lõunasööki hakkasin tasapisi ärkama. Märkasin liiklust. Mõistsin, miks siin riigis võtab 60 kilomeetri läbimine kolm tundi. Ei, süüdi pole mitte veidrad kiiruspiirangud (sõita võib nii kiiresti kui tahad), vaid see, et linn ei saa kunagi otsa. Läbisime teel kolm linna mis lihtsalt kasvasid sujuvalt üksteiseks üle. Ei mingeid vulkaane ega riisipõlde, teeääri palistavad pidevad ärid ja söögikohad. 
Lahkusime parasjagu Solost, linnast kesk Jaaval, kui midagi juhtus. Adam tõmbas auto sellise kiiruga teeserva, et me kõik kiljusime. Olin kindel, et lendame teelt välja. Ma pole elu sees olnud liiklusõnnetusele lähemal kui siis. Tüdruk mu kõrval tunnistas, et tal käis terve elu silme eest läbi. Mis siis juhtus? Tegu oli kohaliku gängiga, kes kõik sõidavad Harley-Davidsonidega ning okupeerivad terve tee. Nad on valjud ja ei hooli teistest liiklejatest karvavõrdki. Nad sõitsid otse meie suunas ning nii polnudki juhil muud võimalust, kui auto teeäärde tõmmata.

Ühest šokist toibununa, saime järgmise osaliseks- nimelt viis tee üles mäkke nii järsu nurga all, et üles saamine tundus täiesti utoopiline. “Võib-olla pean paluma teil mingi hetk autost välja tulla!” vabandas Adam juba ette. Ning siis hakkas hirmu ja õuduste rada pihta. Boonuseks aga imelilusad vaated mägedele. Et tee oli nii järsk keskendus nii mõnigi meist terve reisi vältel juhile ning küsimusele, kas auto veab ikka välja. Pilgu seljataha heitmine oli paras julgustükk. Sa näed maanteed kukkumas kuristikku ning inimesi, autosid seal all. Ainus mõte, mis mul peast läbi käis oli- mis siis kui me libiseme alla? Hoidsin hinge kinni. Lõpuks pidime välja tulema vaid mõneks viimaseks meetriks. Adam tagurdas pisut ning tegi siis viimase võimsa sõidu otse templi värava ette. Ohkasime kõik kergendatult.
Indoneeslaste jutt on tihti segane. Selle asemel, et kogu info kohe lauale laduda, annavad nad sulle kõigest pool ning kindlat vastustki ei kuule nende käest just sageli. “Võib-olla” sobib vastuseks kõigele. Nii mäletas igaüks Adami juttu erinevalt. Mina mäletasin, et 5minutilist jalutuskäiku ühest templist teise, sõbranna 45minutilist. Tegelikkus oli aga tunde kestev lõputuna näiv rännak. Esialgu oli tore- ilusad vaated, kapsapõllud, talumehed matšeetedega.
Lõputuna näiv teekond
Mida aeg edasi seda rängemaks läks meie rännak. Viimase kolmandiku peal tegime juba iga natukese aja tagant peatusi. Jalutamise asemel roomasime ning jalgade puhkamine tähendas näoli rohus hingeldamist. Lõpp murdis ka tugevamad ning künka tagant kõrguv teine küngas võttis meilt viimasegi lootuse. Ühtäkki hakkas aga kostuma muusika. “Kas see on pidu?” küsis mu ungari sõbranna ning tõepoolest, hääled, muusika, meie ees rullus lahti roheline oaas, puhkekoht, kuhu me loomulikult ei läinud. Kuid päikseloojangu nautimine püramiidikujulise templi katusel oli kahtlemata kogu vaeva väärt.