Kuidas ma selgeltnägijaga kanavarbaid järasin

Hullumeelne Indoneesia. Foto:Lenka Glisnikova.

Kuna parasjagu käib ülikooolis suur festival, siis jäävad eriti just esitluskuntside osakoonas paljud tunnid ära. Nii mööduvadki välistudengite päevad enamasti moskiitovõrgu all puhuri kõrval vedeledes ja muusikat kuulates. Enamjaolt aeg lihtsalt kulgeb. Plaane väga ei tehta. Nii juhtubki, et päeval mil plaanid koristada avastad end sõbranna juukseid värvimas või leiad end tantsutunni asemel araki (kohaliku alkoholi) maitsmas.

Ühel sellisel päeval sättisin end parasjagu indoneesia keele tundi mõttega, et lähen hiljem veidikeseks internetti ning siis koju magama. Tegelikkuses kulgesin sujuvalt sööma, ostsin endale kõlarid ning läksin sõbra poole filme ja muusikat hankima. Eurooplasena, harjunud sellega, et kõik vajalik on YouTube või hiirekliki kaugusel, on siin raske harjuda olukorraga, kus internett on liiga aeglane, et videosid vaadata, rääkimata siis millegi allalaadimisest. Nii tulebki sõpradele loota. Mu sõbral oli plaani minna rannapeole, aga kuna kummalgi meist polnud siis veel mootorratast, ei jäänud mul muud üle kui loota, et kellegi rolleri tagaistmel leidub mõni vaba koht.Seni aga praktiseerisime indoneeslaste laiskust. Istusime külla tulnud kunstnikuga moskiitovõrgu all ning vaatasime tema skulptuure. Sellest olukorrast võib leida kaks asja, mis on täiesti tüüpilised Indoneesiale ning tundub, et Aasiale üldse. Esiteks- külalised kutsutakse siin otse voodisse. Pole mingi ime, et enne palutakse sul voodis pikali heita ning siis alles küsitakse su nime. Ma ei tea, millest see tuleb, et panin seda tähele juba varem Indiat külastades. Mäletan, kuidas mu sõbranna vanemad hommikul minuga tuttavaks saada tahtsid, ise alles voodis. Pidin öösärgiväel nende magamistuppa minema ning nende voodiäärele istuma. 

Teine asi, mis siin riigis on täitsa tüüpiline on valged inimesed, kes peale aastaseid õpinguid siia jääda on otsustanud, mõni neist annab keeletunde, ülejäänute elu on segane. Kes maalib bambusest majas, kes toimetab seda ja teist, kes kehitab niisama õlgu. Troopiline kliima ja aeglaselt kulgev aeg on teinud oma töö- kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab hakkama. 

Edasi liikusime ateljeesse, kus on kõige mugavam võrkkiige, mida kunagi proovinud olen, ja rääkisime hullumeelseid lugusid, sest reisijatel on alati lugusid mida rääkida. Üks slovakkia poiss rääkis oma viimasest reisist ning sellest, kuidas jäi kolm korda lennukist maha. Siis sellest, kuidas mägironimine ühendab inimesi ja sellest, kuidas tiigripalsam aitab iga häda korral. Kahe tunni jooksul olime suutnud kolida ateljeest elutuppa. Väljanägemise mõttes polnud kahel ruumil suuremat vahet. Elutoas oli isegi rohkem maale kui ateljees.

“Ma ei viitsi kuhugi minna,” demonstreeris slovakkia poiss tõelist indoneesia laiskust. Tema rahvuskaaslasest majanaaber oli aga resoluutsem ja teatas, et tema tahab kindlalt peole minna. Kolm tundi plaanitust hiljem lükati rolleritele hääled sisse.

Mina sõitsin skulptori tagaistmel. Selle asemel aga, et otsekohe peopaika minna pöörasime miskipärast rannateelt kõrvale ning peatusime väikese hüti ees. Minu hämmeldunud nägu nähes selgitas Nathan: “Ma tahan oma sõpra näha”. Ukse peale tuli umbes 40aastane naine, kes kutsus meid lahkelt naerataedes sisse. Maja koosnes ühest ruumist. Nurgas mängis televiisor, selle kõrval seisis ratas, mille kõrvale oli laotatud kangas, millele olid asetatud mingid seletamatud viljad- arvatavasti kuivatamiseks. “Istu siia!” osutas naine põrandale, otse umbes 8aastase magava lapse kõrvale. Tõepoolest, tundus, et kogu pere magab põrandal, sest toas polnud ühtki madratsit ega voodit. Hiljem selgus, et naine on tänavatantsija, kes tantsib linna põhjaosas, ringtee ääres. Ja korraga mulle meenus- olin teda varem näinud. See oli seesama vanem naine, kes kollasesse ja roosasse riietunult mu endise kodu juures tantsis.

Edasi viis aga tee juba meie sihtpunkti - rannapeole, mis tegelikkuses kujutas endast paari kolme indoneeslast trummi tagumas ja kitarri mängimas ning tervet hunnikut inimesi nende reggae-lugudele kaasa laulmas. Laulmine on kohalike lemmikajaviide. Olgu selleks siis õhtu karaokes või sõpradega baaris lugudele kaasa laulmine. Lauluviisi jorutamiseks kõlbab aga ka lihtsalt sõber kitarriga. Sellised laulupeod kestavad tunde ning on toredad, sest kõigil kohalikel on väga ilusad hääled.

Aga iga pidu saab ühel hetkel läbi- nii lagunes ka meie selskond. Linna tagasi sain ühe kohaliku noormehe tagaistmel. Teisi järgi oodates istusime teeäärel ning vaatasime tähti. Küsisin, et Yoga, millega sa tegeled. “Ma ennustan tulevikku,” vastas ta täiesti loomulikult, sama tooniga, millega mõni vastab sulle, et ta parandab mootorrattaid. Rääkisime kohalikest kommetest ja toidust. Talle tegi palju nalja fakt, et ma ei suudaks kunagi süüa kanavarbaid, ega kanapead, mis on täiesti tavaline söögipoolis siinsel toidulaual. Mäletan siiani, kuidas mu sõbranna kord kiljudes uhke pidulaua juurest ära jooksis, sest peolaua keskel ilutses kanapea.

Vaatamata võikale jutuajamisele olin näljane. Mingil seletamatul põhjusel viis Yoga mu keset ööd tänavatoidukohta, kus pakuti vaid kanavarbaid ja -päid. Ta ostis meile kausitäie ja õhtuas mind sööma. Et ma olin tõeliselt näljane ning ei soovinud talle pettumust valmistada võtsingi varba kätte. Esimest korda sain aru, mis tunne võib olla taimetoitlastel, kui nad on sunnitud liha sööma. Hammustasin kanavarba otsast ära. Oli üsna kõrmpsuv ning ma ei saanud täpselt aru, mis on kont ja mida süüa. Aga mis siis ikka mõtlesin, söök on söök. Lõpuks polnudki nii hull. See vähene toidupoolis, mis ma sealt varvaste vahelt kätte sain oli isegi päris maitsev. Kanapeaga oli teine lugu. Suutsin süüa vaid kaela- sedagi vastikusega. “Ei ma ei taha aju!” hüüatasin ma ning ei suutnud isegi vaadata, kuidas Yoga seda sõi.

Indoneeslastel pole siiski aga kõige hullemad söömiskombed. Varem rannas jooksis üks poole pöidla suurune putukas seltskonna vahelt läbi. Inglane Nathan haaras putuka kätte ning sõi elusalt ära.