Maadmööda reisimine ehk kuidas meil surm silme ees oli

Mu ilus majanaaber Eman

Indoneeslased on lahked, nad püüavad sind igati aidata ja soovivad näidata sulle oma ilusat maad. Just selline on ka muusikatudeng Adam, kes koolist vabal ajal töötab giidina. Ta üüris auto, kogus kokku paraja arvu välistudengeid ning reis hinduistlike templite juurde võis alata. Juhuse tahtel koosnes reisiseltskond ainult tüdrukutest.

Kogunesime pühapäeva hommikul kell kuus. Vedelesime, istusime, magasime ülikooli peahoone ees. Ainuke kes puudus, oli Adam autoga. Kui me viimaks helistasime, ilmnes, et tüüp magas, aga lubas kohe tulla. 

Reisi esimene pool meenutas klassiekskursiooni. Kes tahtis kohvi, kes vetsu, kes süüa. Üks tüdruk aga ajas meie vaese giidi hulluks. “Kui sa mind kuulaks, siis me ei oleks praegu eksinud!” hüüatas ta valjult üle auto ja otsustas, et Adamist saab ta indoneesia abikaasa.

Peale lõunasööki hakkasin tasapisi ärkama. Märkasin liiklust. Mõistsin, miks siin riigis võtab 60 kilomeetri läbimine kolm tundi. Ei, süüdi pole mitte veidrad kiiruspiirangud (sõita võib nii kiiresti kui tahad), vaid see, et linn ei saa kunagi otsa. Läbisime teel kolm linna mis lihtsalt kasvasid sujuvalt üksteiseks üle. Ei mingeid vulkaane ega riisipõlde, teeääri palistavad pidevad ärid ja söögikohad. 

Lahkusime parasjagu Solost, linnast kesk Jaaval, kui midagi juhtus. Adam tõmbas auto sellise kiiruga teeserva, et me kõik kiljusime. Olin kindel, et lendame teelt välja. Ma pole elu sees olnud liiklusõnnetusele lähemal kui siis. Tüdruk mu kõrval tunnistas, et tal käis terve elu silme eest läbi. Mis siis juhtus? Tegu oli kohaliku gängiga, kes kõik sõidavad Harley-Davidsonidega ning okupeerivad terve tee. Nad on valjud ja ei hooli teistest liiklejatest karvavõrdki. Nad sõitsid otse meie suunas ning nii polnudki juhil muud võimalust, kui auto teeäärde tõmmata.

Ühest šokist toibununa, saime järgmise osaliseks- nimelt viis tee üles mäkke nii järsu nurga all, et üles saamine tundus täiesti utoopiline. “Võib-olla pean paluma teil mingi hetk autost välja tulla!” vabandas Adam juba ette. Ning siis hakkas hirmu ja õuduste rada pihta. Boonuseks aga imelilusad vaated mägedele. Et tee oli nii järsk keskendus nii mõnigi meist terve reisi vältel juhile ning küsimusele, kas auto veab ikka välja. Pilgu seljataha heitmine oli paras julgustükk. Sa näed maanteed kukkumas kuristikku ning inimesi, autosid seal all. Ainus mõte, mis mul peast läbi käis oli- mis siis kui me libiseme alla? Hoidsin hinge kinni. Lõpuks pidime välja tulema vaid mõneks viimaseks meetriks. Adam tagurdas pisut ning tegi siis viimase võimsa sõidu otse templi värava ette. Ohkasime kõik kergendatult.

Indoneeslaste jutt on tihti segane. Selle asemel, et kogu info kohe lauale laduda, annavad nad sulle kõigest pool ning kindlat vastustki ei kuule nende käest just sageli. “Võib-olla” sobib vastuseks kõigele. Nii mäletas igaüks Adami juttu erinevalt. Mina mäletasin, et 5minutilist jalutuskäiku ühest templist teise, sõbranna 45minutilist. Tegelikkus oli aga tunde kestev lõputuna näiv rännak. Esialgu oli tore- ilusad vaated, kapsapõllud, talumehed matšeetedega.

Lõputuna näiv teekond

Mida aeg edasi seda rängemaks läks meie rännak. Viimase kolmandiku peal tegime juba iga natukese aja tagant peatusi. Jalutamise asemel roomasime ning jalgade puhkamine tähendas näoli rohus hingeldamist. Lõpp murdis ka tugevamad ning künka tagant kõrguv teine küngas võttis meilt viimasegi lootuse. Ühtäkki hakkas aga kostuma muusika. “Kas see on pidu?” küsis mu ungari sõbranna ning tõepoolest, hääled, muusika, meie ees rullus lahti roheline oaas, puhkekoht, kuhu me loomulikult ei läinud. Kuid päikseloojangu nautimine püramiidikujulise templi katusel oli kahtlemata kogu vaeva väärt.