Mootorratturi päevikud 2: Reis kose äärde

Kristallselge jõevesi ja kõik need kivid, mille vastu varbaid
ära lüüa

Ühel ilusal hommikul otsustas punt sõpru ette võta sõidu kose äärde. Enne väljasõitu nautisime euroopalikku hommikusööki praemuna ja moosisaiaga. Ei mingit riisi! Kohalikel nimelt pole vahet- nad söövad oma praetud riisi tšilliga rõõmsalt kolm korda päevas ning meie, vaesed välisüliõpilased, vaatame juhmi näoga poes ringi. Hommikusööki kui sellest ei eksisteerigi.

Mu sõbrad elavad mõnusas bambusest majas. Poolavatud köögis on suur laud, võrkiiged ja palju taimi. Sulgesin võrkiiges silmad ja tundsin, et see ongi tõeline elu.

Lahkusime erurooplaste kombel  kell 10. Kohalikud alustavad oma reise ikka kell 6 hommikul. Läksime mootorratastega. Et see oli mul alles teine päev sadulas, otsustasin, et istun parem tagaistmele.

“Miks sa oma ratast ei võta?” küsis poola poiss. Mainisin talle kiivrit pähe pannes, et mul alles teine päev. Kui ta oli mootori käivitanud, vastas ta mulle: “Mul ka!”

Ma polekski olnud hirmul, kui tee oleks olnud tasane. Unustasin vist, et kosk platool tähendab tõenäoliselt seda, et tee viib ülesmäge. Tegeikkuses läks see nii üles kui allamäge ja oli kõige hirmsam reis, mis ma kunagi mootorratta tagaistmel teinud olin. Ärge saage valesti aru- mu kogenematu juht sai suurepäraselt kõikide tõusude ja langustega hakkama. Lihtsalt mina hoidsin kramplikult kinni ning mu silme eest käisid läbi kõikvõimalikud stsenaariumid. Ühtäkki hakkasin muretsema oma hammaste ja põlvede pärast. Tüüpiliselt tuli pärast järsku laskumist nõelasilmakurv ning kurvis tuli meile vastu veoauto. Mõnes kohas aga lausa vuhisesime allamäge. Üritasin siis võimalikult diskreetselt oma juhile mainida, et ta võiks veidi rohkem pidureid kasutada. Ta ütles, et mõlemad pidurid olid põhjas.

Pärast õudustesõitu ootas meid aga nagu ikka puhas paradiis. Või siis pigem väike jõekäär, kus päästevestidega moslemid veerõõme nautisid. Nimelt ei oska paljud neist ujuda, mis sest et linnast ookeani äärde on kõigest 30 minutit. Ookean pole aga ujumiseks. Suured lained ja ookeanihoovused teevad sügavasse vette mineku võimatuks. Üks sõbranna selgitas mulle, et ta pole ujuma õppinud seetõttu,  et tema kodujões Borneo saarel sulistavad krokodillid. Ookeanivees olen sulistanud minagi. Krokodillide vahele veerõõme nautima ma siiski ei läheks.

Siinne jõgi oli aga krokodillivaba. Matkasime veidi edasi, et leida kohta, kus oleks vähem inimesi ning hüppasime vette. Jõepõhi oli aga nii kivine, et lõin kohe esimese kivi vastu oma varba ära. Valu valuks- rohkem ajas mind närvi võimalus, et varvas paistetab üles ning ei võimalda mul tantsutundides kaasa lüüa. Mida ma siis teen? Tulin ma ju siia tantsima. 
Peale ujumist mängisime kaarte ning otsustasime võtta ette matka kose äärede. Varvas ei valutagi enam nii hirmsasti rõõmustasin, ning lõin selle uuesti ära. Nüüd oli jalg juba korralikult paistes, ning sellele toetuda väga ei saanud. Mis siis ikka kasutasin kivilt kivile hüppamiseks kõiki oma allesjäänud 5 varvast ja ühte kanda.

Kosk on teda ümbritsevad kivid ohtlikult libedaks lihvinud, aga õnneks jätnud siia-sinna ka mugavad augud kuhu toetada jalg või haarata käega. Mingil moel õnnestus mul seal kiviseina küljes rippudes aga uuesti sama varvas ära lüüa. Valust oiates komberdasin edasi, et ilusat koske imetleda. Kose all ujumine oli loomulikult imetore ja kogu seda valu ning hirmu väärt.