Seiklused suurlinnas- Jakarta

Kohalik punkbänd lihapallikioski juures poseerimas

Jakarta on linn, millest turistid sujuvalt mööda lähevad. Ka kohalikud, kes muidu nii uhked oma sünnimaa üle, armastavad korrutada, et Jakartas pole midagi. Nii veendusin ka mina reisiteamikus väidetuga- see linn pole mingi õlimaal. Mäletan, kuidas seisin jakartalasest sõbraga vanalinnas, mis ehitatud Amsterdami eeskujul, kohutavalt haiseva prügi täis loobitud kanali ääres. “Kas see meenutab sulle Amsterdami?” küsis sõber lootusrikkalt. Vaatasin ringi: viimseni lagunenud majad, roostetanud sillad, millel keegi ei jaluta. “Mitte väga” tunnistasin.

Otsustasin seda ebapopulaarset linna külastada, sest väänasin oma varba välja ning tantsimisest ei tulnud mõnda aega suurt midagi välja. Nii võtsingi vastu sõbranna pakkumise temaga koos Jakartasse sõita. Koos reisimisest ei tulnud siiski midagi välja, sest odavad piletid olid juba välja müüdud. Otsustasin minna sellegipoolest.

Jakarta nurgatagused

Peale kaheksatunnist rongisõitu saabusin õnnelikult Indoneesia pealinna. Kell oli 2 öösel, kuid inimest, kes mind majutama pidi polnud kuskil. Et seda on mul ennegi juhtunud, ei muretsenud ma väga- küllap jäi magama. Peale paari sõnumit ja mõnda kõnet hakkasin siiski muretsema, istusin rongijaama ette papitükkidel ja ajalehtedel külitavate inimeste kõrvale ning otsustasin endale uue sõbra leida.

Indoneesias pole couchsurfingu tegemine tegelikult üldse raske. Kui Pariisis peab ühe öö jaoks saatma kirja vahel lausa 70 inimesele, siis indoneeslaseid ei pea kaua paluma. Minu abipalve peale sain vähemalt kümme kirja inimestelet, kes kõik mind aidata soovisid. Ning tänu moslemikultuurile (esimene palvus on juba kell 4 hommikul) ei pidanud ka vastust liiga kaua ootama. Nii kohtasingi Tiari, kes mind päästma tõttas.

Couchsurfingu juures on tore see, et näed võõrriiki või linna kohalike silme läbi. Nii läksimegi kõigepealt Indoneesia ülikooli kampusesse. Indoneesia parima ülikooli kampus on oma nime vääriliselt väga modernne- raamatukoguhoones on olemas nii Starbucks kui pank. Ülikoolilinnak on aga kui väike džungel lopsaka taimestiku ning õppehoonete vahel asuva uhke järvega.

Pärast ülikooli ja näitusekülastust tahtis mu sõber viia mu couchsurfingu kohtumisele. See on enamasti õhtu, kus kohtuvad kohalikud ja turistid ning veedavad toredasti aega. Euroopas on see tavaliselt baari või pubikülastus. Siin võib taoline üritus tähendada ükskõik mida. Kui esimest korda indoneeslasest üliõpilase sünnipäevale sattusin olin šokeeritud- kõik jõid jääteed. Nii oin ka sel korral valmis piirduma tee, mahla ja piimaga. Astusime siis bussi, et sõita ühte Jakarta sajast kaubanduskeskusest, kus üritus toimuma pidi. Bussisõit kestis vähemalt kaks tundi ning need kaks tundi polnud lihtsad. Enamuse ajast buss lihtsalt seisis liiklusummikus. Kui bussirada oli vaba, tõmbas bussijuht millegipärast kiiruse täitsa alla. Üldiselt oli bussisõit nagu bussisõit ikka. Buss lihtsalt väiksem ja sees palavam. Probleemiks oli aga, et seisin vist otse mootori peal, sest põrand mu jalge all muutus täiesti talumatult tuliseks. See polnud mitte lihtsalt ebamugav vaid kõrvetas nii, et seisin ühel jalal, tugijalga pidevalt vahetades. Meenus mäng kuum kartul.

Linna klaasist ja terasest pale

Kohale jõudes ekslesime veel veidi mitmete kaubanduskeskuste vahel, kuni maabusime õnnelikult sihtpunkti milleks oli, üllatus-üllatus, täiesti euroopalik pubi valju rokkmuusika ning kõiksuguste alkohoolsete jookidega. 

Ööbima pidin seekord oma uue sõbra venna juures, kui ma aga peale taksosõitu silmad avasin nägin suurt kuubikutaolist maja, mis nagu ilmnes, oli hotell. 

Järgmisel hommikul külastasin Hollandi saatkonda vaatasin näitust ning tegin aega parajaks enne õhtust kirjanike grupi kogunemist, mis toimus järjekordselt, üllatus-üllatus, kaubanduskeskuses. Taaskord ei saanud ma üritust täielikult nautida, kuna polnud kindel, kus ma ööbin. Tiari sõbranna ei vastanud ning sõber andis mu küsimustele võimalikult ümmargusi vastuseid. 

Kirjanikeseltskond läks karaokesse, mis on indoneesia noorte lemmikajaviide. Tegu polnud aga sugugi meile teada tuntud laulujorutamisega soome laeval. Ei, indoneeslased nimelt oskavad imehästi laulda ja lõbutseda. Keegi ei istu nurgas, kunagi ei teki piinlikku vaikust. Pigem on tunne nagu oleksid rokkkontserdil. Minu tuju läks aga üha alla, sest kell oli taaskord pool üks ja mul polnud kuhugi minna. Õnneks aitas mind üks kirjanikerühma liikmeid, Angga, naljaka rokkstaarimütsiga lõbus noormees, kelle juures tol õhtul juba pidi magama jaapani seljakotirändur. Sel hetkel olin maailma õnnelikum tüdruk. Poleks mingi hinna eest tahtnud sellesse 20 miljoni inimesega linna keset ööd omapäi jääda. 

Anggal oli väike maja kahe koeraga, kes elasid puuris. Sellest, miks vaeseid koeri puuris hoiti, ma täpselt aru ei saanudki. “Tema on haige,” täheldas Angga ühele osutades. Teise puurisoleku põhjust ma teada ei saanudki. Miskipärast meeldib indoneeslastele oma lemmikuid puuris hoida. Eelmine aasta elasin mitmes  peres, kus ka kasse peeti puuris.

Turistidele mõeldud jagrattad, millega saab linnaväljakul tiirutada.

Järgmisel päeval külastasime tekstiili- ja nukuteatrimuuseumit. Mõlemad on indoneesias väga traditsioonilised ja hinnatud kunstid. Muuseumid on siin küll veidi tolmunud ja päevi näinud ning võivad seetõttu läänepäraste muuseumitega harjunu jaoks ka väikse pettumuse valmistada. Muuseumi ees asus jalakäiatele mõeldud väljak. Nii väljak kui vaid jalakäiatele mõeldud ala on Indoneesias midagi täiesti seninägematut. Keegi lihtsalt ei käi jala. Hiljem suundusime hiinalinna budistlikke templeid imetlema. Need olid kenad, kuid üldmuljet rikkusid templi ees vedelevad kerjused. Mu sõber seletas mulle, et neile inimestele raha anda ei tasu. Esialgu kerjavad nad Jakartas, siis aga suunduvad tagasi kodukülla, et saadud raha eest maja ehitada.

Budistlik tempel

Järgmisel päeval jätkasin muuseumitega- seekord kunstimuuseum. Teoste väljapanek oli kaootiline. Nii mõnelgi teosel puudus aastaarv, nii mõnigi maal oli halvasti valgustatud. Lisaks sellele valisteb sealses kunstis totaalne stiilide tohuvabohu. Kuskil kahekümnende sajandi keskpaigani domineerib aasiapärasus, siis aga tehakse kiirkorras läbi kõik euroopa kunstivoolud. Muuseumi kaasaegse kunsti osa meenutas aga meie kaheksakümnendaid.

Viimasel päeval suutsin lõpuks endale usaldusväärse ööbimispaiga muretseda. Kuna mu varvas oli matkast kose äärde siiani paistes, otsustas mulle öömaja pakkuv naine, et mulle on tarvis teha traditsioonilist massaaži. Olin juba oma varba peal katsetanud kõiksuguseid salve, jääd ja liikumatust. Senini edutult. Seega, miks mtte proovida massaaži. Massöör vajus uksest sisse pühapäeva hommikul kell üheksa ning ei halastanud mu varbale karvavõrdki. Nimelt oli mu vaene varvas ikka veel üsna tundlik. Varbale toetamine oli valus, mis tegi kõndimise ebamugavaks ja trepist alla tuleku täielikuks piinaks. Teatud kohast oli isegi varba õrnalt katsumine väga piinarikas. Mida aga tegi massöör? Massöör haaras mu varba ning asus seda hoogsalt mudima, venitama, väänama ja painutama. “Karju!” soovitas mulle öömaja pakkunud naine. Karjumine aga tundus kuidagi totakas, seega kannatasin vaikides, ehkki pole enam ammu midagi nii valusat tunda saanud. Olin siiralt õnnelik kui see ükskord läbi sai. Kasu sellest väga polnud, halvemaks aga samuti midagi ei läinud.

Pärast tapvat massaaži kosutas mu sõbranna mind viletsa õudusfilmiga, mille esimeste kaadrite jooksul ta ise kõige kõvema häälega kisendama pistis. Aga lõpp hea, kõik hea- sõbranna Susanti ostis mulle hiiglasliku pitsa rongi söömiseks (soovitas veel terve vaguniga jagada) ning läinud ma olingi. Vaatamata sellele, et pealispinna alla ma veel ei näinud tundub mulle, et Jakarta on täis avastamata saladusi. Nimelt- miks ikkagi viidatakse kõikides reisiraamatutes Jakarta dekadentlikule ööelule? Vaja järgi uurida!