Indoneeslaste headusest- matk linnukujulise kiriku juurde

Reisimine toob endaga kaasa nii head kui halba. Ühest küljest märkad, kui palju toredaid ning abivalmeid inimesi on su ümber, kes su käekõrval bussijaama viivad või sulle vihmasel päeval oma vihmavarju kingivad. Teisest küljest pead olema ettevaatlik, nii mõnigi kohalik näeb turistis vaid rahamasinat ning küsib iga liigutuse eest raha. Kes vähegi kuskil käinud teab, et silmsidet suveniirimüüjatega on parem vältida, oma kohvrit tasub punktist A punkti B ise tassida ning ükski isehakanud giid ei tee oma tööd ainult heast südamest. Indoneesias tasub olla eriti ettevaatlik- valget inimest nähes hinnad kahekordistuvad.

Nii ongi targem ise tee leida ja just seda oma viimasel väljasõidul teha üritasimegi. Külastasime uhket budistlikku templit, mida pole just kuigi keeruline leida. Peale seda aga otsustasime suuna võtta üsna kummalise vaatamisväärsuse juurde. Nimelt sai üks usuhull üheksakümnendatel ilmutuse, et künka otsa on vaja linnukujuline kirik ehitada. Et paljud sõbrad on seda kummalist vaatamisväärsust kiitnud, otsustasime meiegi kiriku juures ära käia.

Kohalikud turistid mahajäetud arhitektuuriveidrusest suuremat ei hooli ning seetõttu pole kiriku leidmine just lihtne. Ei mingeid teeviitu ega juhiseid. Külaelanikud pole kiriku juures kunagi käinud, nii mõnigi pole sellest kuulnudki. Vaatamisväärsusele lähemale jõudes õnnestus meil siiski leida üks äärmiselt tüütu tüüp, kes end saatma pakkus. “Ei, me tahame ise tee leida! Aga äkki te oskate meid juhatada?” küsis mu sõber. Tüüp ei saanud sellisest soovist aru, ning otsustasime ise hakkama saada. Järgmise nurga taga oli aga järgmine abipakkuja platsis. “Järgnege mulle!” hüüdis ta meie teeküsimisele vastuseks. Järgnesime lootuses, et ehk näitab lihtsalt õige teeotsa kätte. Aga kus sa sellega! Parkisime rollerid väiksele külaplatsile ning teejuhatamine jätkus. Nagu Indoneeslastele kombeks polnud esialgu juttugi rahast ega sellest, mis saama hakkab. Kõigepealt viis ta meid ilusa vaatega künka otsa. “Kas tahate tulla homme päikesetõusu vaatama? Ma võin teid siia tuua!” pakkus mees. Päikesetõusu eest maksta? Mida järgmiseks, mõtlesime, ja raputasime innukalt pead teatades, et kahjuks lahkume juba täna. Matk kirikuni jätkus. “Kas tahate, et tassin teie kotte?” küsis meie uus sõber jälle. “Ei!” ütlesime kui ühest suust juba ette kujutades, kuidas tüüp iga väikse liigutuse pealt raha kasseerima hakkab. Kiriku juures pakkus ta meile suitsu ning ootas kannatlikult kuni me linnukujulise ehitise imetlemise lõpetasime.

Tagasi minnes kuulutas mees, et võib meid viia läbi bambusesalu. “Ei, aitäh!” keeldusime mõeldes jälle raha peale. Pealegi pole see esimene kord, kui bambust metsas kasvamas näeme. Viimaks ilmnes, et sealt kaudu on tee lühem. Reisi lõpus pakkus giidiks olnud mees, et võib meid lähima külani saata, et me ära ei eksiks. Keeldusime jällegi. 

Otsustasime, et ei maksa talle rohkem kui 10 000 ruupiat (umbes 1 euro). Kui lõpuks hüvasti jätsime olime valmis kõige hullemaks. Raudselt küsib rohkem raha, kui asi väärt oli! Meie suureks imestuseks ütles tüüp aga head aega ja tegi minekut. Kas tõesti saatis mees meid üles künka otsa ja pärast kirikuni lihtsalt heast südamest? Röövis see ju kahtlemata vähemalt tunnikese tema elust? Tundsin end halvasti. “Anname talle ikka natuke!” pakkusin ja jooksin 15 000 ruupiaga meile giidiks olnud mehe juurde. “Ei! Sa ütlesid juba aitäh- sellest mulle piisab!” vastas mees ja läks jättes meid oma rahaga lolli näoga vahtima tõestades, et ikka veel leidub heasüdamlikke inimesi, kes oma kodukanti meeledi võõramaalastele näitavad.

 

Jõudmine külmale maale- Dieng platoo

Lenkaga türkiissinise järve ääres. Foto autor: Tom Peeters

Sellele, keda Jaava saarel reisides troopiiline palavus lausa tapma hakkab, soovitaks võtta ette retk Dieng platoole. Saare kultuutipealinnast Yogyakartast saab sinna kolme bussiga ning reis kestab kokku kuus tundi, aga nagu alati saavad reisija kannatused lõpuks kuhjaga tasutud. Millised nimelt? Las ma räägin.

Põhiliseks probleemiks kohalikes bussides on ruumipuudus. Põlved lõua alla surutud võib ju ära kannatada 20minutit, kaks tundi sedasi loksuda on aga hoopis teine asi. Samuti tuleb arvestada sellega, et tihedalt asustatud Jaava saarel puudub kohalikel arusaam isiklikust ruumist. Isegi, kui sõiduk on pilgeni täis mahub sinna kindlasti veel klassitäis koolipoisse. 

Viimane bussidest oli kahtlemata kõige värvikam. Nimetasime selle diskobussiks, sest pisikeses bussis mürtsus muusika mis hirmus. Sattusin istuma otse bussijuhi kõrvale- nii kõrvale, et kui juht tahtis käigukangi kasutada, pidin alati oma jalgu nihutama. Meie seljakotid visati esiaknale ning nende kõrvale surus ennast istuma veel kaks moslemitüdrukut, pärast mida ei saanud nähtavusest enam juttugi olla. Aga see ei takistanud bussijuhiti mägiteedel kihutamast. 

Esimest korda elus pakkus bussijuht mulle suitsu- suitsetamine on siin nimelt ka bussides täiesti normaalne. 

Buss peatus otse reisijuhis soovitatud külalistemaja lävel. Väike punaseks võõbatud majake sisaldas endas kõike, millest lääne turist unistada võiks- kuum dušš, õlu ja inglise keelt kõnelev omanik. Lisaks algas teekond mäe tippu sõna otseses mõttes maja tagant. Ööbimispaiga atmosfäär meenutas mägimajakest mõnes suusakuurortis. Kampsunitega eurooplased veetsid aega fuajees mis oli ühtlasi ka restoran ja arvatavasti ainuke hilisõhtune ajaveetmiskoht kogu külas.

Teletupsumaastik I

Ronimist alustasime öösel, nagu siin tavaline. Tippu jõudes leidsime kõigepealt eest mingi üsna räämas välimusega raadiomasti, mis tegi kummalist häält. Pimedas ei paista sellised okastraadiga ümbritsetud kompleksid just kõige sõbralikumad. Õige pea jõudsime aga lubatud teletupsumaastikule, mis meenutas veidi Lõuna-Eestit. Künkaid kattis lillevaip ning vaatepilt oli tõeliselt idülliline. Lisaks kõigele olime tipus ainult meie. Kuskil kuue ajal hommikul tekkis uni ning tegime mäe otsas väikse uinaku.Tagasi alla minnes avastasime, teisel pool küngast Indoneesia matkajate laagriplatsi, mis lõhnas potis keevate kiirnuudlite järgi ning oli väga räpane. Katsusime kiiresti minema saada.

Teletupsumaastik II

Peale puhkust ja sööki otsustasime vaatama minna türkiissinist järve. Et peasissekäigust minnes maksis pilet järve äärde välisturistile 100 000 ruupiat (10 dollarit), soovitati meil siseneda tagauksest. Me ei kujutanud hästi ette, mida tagaukse all mõeldi ja pöörasime lihtsalt tunde järgi mingil hetkel teelt kõrvale, järve suunas. Ühtäkki avastasime end põldude vahelt. Indoneesias, eriti mägistel aladel, ei tähenda see mitte suuri lagendikke vaid trepina laskuvaid mäenõlvu, kus igal astmel kasvab midagi uut- kartulid, porgandid, kapsad jne.

Dieng on aga küla, kus iga päev täpselt kell kaks sadama hakkab. Siis me seda veel ei teadnud, kuid kui vihm äbritäitena meile kaela kallama hakkas, põgenesime varju alla, kus sõime kolmekesi oma viimast toidupalakest- ühte küpsist- ning otsisime midagi kuiva, millest saaks lõket teha. Kõige efektiivsema lõkkematerjalina tundus hütis leitud moslemite palvetamisvaip, kuid seda me siiski proovima ei hakanud.

Põllud

Kui vihm vähemaks jäi otsustasime tagasi pöörduda. Kuid kuhu? All kauguses paistis vonklev autotee, üles mäe otsa oli tükk maad mudast ronimist. Lõpuks järgisime suvaliselt mingit rohtunud rada. Endalegi üllatuseks avastasime end ühtäkki 100 000 ruupiat väärt oleva väävlijärve äärest. Tegime järvele tiiru peale ning kõndisime uhkelt peasissekäigust välja.

Järgmisel hommikul, teel vulkaanilise järve äärde, leidsime ka õige tagauske- tegu oli nimelt päris uksega maastikul, mille taga polnud midagi. Vulkaanilise järve äärde aga niisama lihtsalt ei pääsenud- pidi minema peasissekäigust. Võrreldes türkiissinise järvega maksime siiski üliväikse summa. Järveke haises väävli järgi ning jubedat haisu oli tunda juba väga kaugelt. Avanenud vaade oli maagiline- kuum vesi auras ning kogu kupatus nägi välja nagu hiiglaslik keedupott. Just nagu selle kinnituseks oli kohapeal ka vastav turismiatraktsioon- üsk põllumees keetis järves muna- see nägi välja peaaegu nagu oleks ta püüdnud kala- lihtsalt õnge otsas oli sööda asemel muna. 

Tagasi külla minnes oleksin peaegu lompi astunud. Sellest polekski midagi hullu olnud, kui vesi poleks lombis mullitanud ja keenud.

Peale pärastlõunavihma seadsime sammud kodu poole. Peale mitmeid busse lõpuks kodulinna jõudnuna pidime lõpuks koju ikka hääletama, sest linnaliinibussid lõpetavad liikluse siin õhtul kell kuus.

Meid võttis peale mees, kes kutusus meid oma koju, kuna ta tegeleb kopi luwakiga. See läänemaailmas 35-100 dollarit maksev tassike kohvi on tõeline delikatess nimelt selle valmistamise protsessi tõttu. Kohvioad, millest see kohv on jahvatatud, korjatakse kärpkassi (kassi meenutava öölooma) väljaheidetest. Seedimisprotsess loomakese kõhus teeb kohvioa eriti maitsvaks. Kohvikasvataja koju jõudnuna saime me kärpkassi banaaniga toita, uudistada looma kohviube täis olevaid väljaheiteid ning tutvuda kohvikasvataja naise tehtud käekottidega. Ta valmistas neid ussinahast ning abielupaaril oli kodus ka paar ussinahka näitamiseks. Tugitooli kaunistas krokodillinahk, põrandat hundinahk. Nii lõppeski meie reis lõpuks ka kodulinna tundma õppimisega.

Kuidas ma maailma aktiivseima vulkaani otsa ronisin

Kraatriäärel istumas. Foto:  Davide Hutan Vadala

Oma uude kodulinna kolides unistasin sellest, kuidas hommikuti akent avades tumesinist vulkaani imetlen. Seda, et kolin vaid 35 km kaugusele maailma aktiivseimast vulkaanist, ma veel ei teadnud.

Vulkaan Merapi purskab regulaarselt iga 4-5 aasta tagant. 1930 nõudis vulkaan 3000 inimese elu, 2010 hukkus üle 300 inimese. “Vulkaani jalamil elamine on riskantne, sa pead tundma õppima vulkaani harjumusi,” selgitab Christian Awuy, mees kes on turiste vulkaanijalamile viinud juba 32 aastat. Ta peab võõrastemaja väikeses külakeses nimega Kaliurang ning korrladab ekskurssioone laava poolt uuristatud kanalitesse, kust veel praegugi, viis aastat peale katastroofi, võib leida vulkaanipurskest sooje kive. 100 km/h voolav laava, vulkaanilised gaasid ja kivid pühivad oma teelt kõik. 2006 aastal sai Christian teate kahest inimesest, kes olid läinud vulkaanikraatrile ohtlikult lähedale, ehkki  küla oli juba valmis evakuatsiooniks. “Ma võtsin auto, et minna neid otsima ja äkki toimus vulkaanipurse, auto läks ümber,” kirjeldas mees, kes jõudis veel näha kahte inimest jooksmas varjendisse, kust nad kaks päeva hiljem välja kaevati. Üks meestest oli põlenud, teine jooksis varju vannituppa. Õnnetuseks ei pakkunud Indoneesiapärases vannitoas asuv suur basseinimoodi veeanum aga kuigi palju karastust- mees kees elusalt.

Miks inimesed ikka veel seal elada tahavad?

“See on äri,” vastab Christian ning selgitab, et enne 2010 aasta purset elasid Merapi jalamil vaid vaesed põllumehed, nüüd on aga igas majapidamises auto ja kaks mootorratast. Kuidas nii? Põhjus on lihtne- maavarad. Lisaks viljakale pinnasele, tekkib purske tagajärjel palju kivimeid, mida saab tööstuses ja ehituses kasutada. Kivimite hulgast võib leida ka väärtuslikke kristalle. Kuid sellega kohalike äritegevus ei lõpe- nad teavad, kuidas oma lugusid müüa. Majad, kus enam ei elata, on muudetud muuseumiteks, igasühes eksponeeritud vähemalt üks lehmapea hoiatamaks inimesi vulkaani ohtude eest. 

Oma siinsest koduaknast ma vulkaani siiski ei näe, küll aga võin kurjakuulutavat mäge imetleda keskpäevast jooksutiiru tehes. Loomulikult ei ahvatlenud teadmine, et Merapi peaks purskama just nüüd, mind otsekohe kraatrisse vaatama. Kuid elades tihedalt vulkaane täis tipitud Jaava saarel oleks patt jätta võimalus kasutamata. Nii otsustasin ühineda sõpradega ning vulkaani otsas siiski ära käia. 

Viimasel õhtul võileibu kotti pakkides teatas sõbranna, et tema siiski ei tule. Ta tundis, et pole veel valmis. Ja ta polnud ainuke. Vaid päev varem läks ronima kolmest poisist koosnev seltskond, kellest üks samuti  vahetult enne ärasõitu tagasi pöördus. Veel üks tüdruk, kes pidi meiega ühinema ei ilmunud kohale. On see hirm alusetu? 

Ööl enne ronimist ei maganud ma peaaegu üldse. 

Mägironimine Indoneesias tähendab seda, et sõidetakse lähimasse külla, minnakse magama ning ronimist alustatakse keset ööd. Miks see nii on, seda ma ei tea. Võib-olla on päikese käes ronimine kurnavam. Igaljuhul nõuab kell kaks öösel üles äramine, et peale seda poolunisena ülesmäge rühkida, teatavat pingutust. Samuti pole mägironimine just mu tugevaim ala. Pool meie rühmast kappas mäe otsa nagu noored kitsed jättes minu ja mu ameeriklasest sõbranna keel vesti peal täielikku pimedusse teed leidma. Teelahknevustel jäi üle vaid loota, et kõik teed viivad tippu. Teede näol polnud samuti tegu just metsaradadega, pigem nägi ronimine välja end kõikide ihuliikmete abil mööda puujuuurikaid üles vinnamist. Selline tegevus lülitas lõpuks mu mõttetegevuse täiesti välja- kogu tähelepanu oli keskendunud sellele, millisest juurikast järgmisena haarata, ning kuhu oma jala toetada saan. Sellele, et maailma aktiivseim vulkaan võiks ühtäkki purskama hakata, mahti mõelda polnud.

Lohutuseks võib kõigile tulevastele ronijatele öelda, et hoiatussüsteemid on siin riigis igati kaasaegsed, ning viimases purske tagajärjel said surma vaid need, kes hoiatusi eirasid. Ehkki valitsus teeb kõik, et inimesi aidata, vulkaaniteadlased mõõdavad vulkaani tegevust pidevalt, otsustas hulk inimesi järgida külatarga sõnu. Jäi ju tema maja 2006 aastal laavast puutumata. Inimesed ei teadnud aga, et vanamees oli otsustanud surra. Mees käskis oma perel ja sugulastel lahkuda, kuid need ei kuulanud teda ja hukkusid.

Esimeste märkidena, et midagi on valesti oskab Christian mainida linde. “Nad on väga tundlikud ning lendavad ohu korral vulkaanist eemale,” räägib mees. Järgmise hoiatusena tuleb võtta koeri, kes vulkaani suunas haukuma hakkavad. Lõpuks ilmuvad maapinnast nähtavale maod, kelle elamised tulise magma tõttu väljakannatamatult palavaks osutuvad. 

Päiksetõusul tervitasid meie ronimisrühma imelised vaated lähedal asuvatele vulkaanidele. Vaade oli tõesti suurepärane ning kergendus tohutu. Rõõmustamiseks oli siiski pisut vara.

“Kas see ongi tipp?” küsisin sõbralt, kes palus mul end ümber pöörata. 

Viimane pingutus.

Mu ees seisis tohutu kivine koonus- ei mingeid puid ega juurikaid. Inimesed paistsid nagu sipelgad ning liikusid teosammul ülesmäge. Õige pea saime teada ka põhjuse. Ülesminek toimus jällegi neljakäpukil, kuid kindla maapinna asemel koosnes tipp lahtistest kividest, nii et kivist haarates jäi see sulle lihtsalt pihku. Seega tuli ronimiseks leiutada uus tehnika. Haaramise asemel üritasin kividele toetuda lootuses, et need mu käte- jalgade alt lihtsalt minema ei veereks. Loomulikult nad siiski veeresid. Ning mitte ainult tänu mulle. Ka mu ees ronivate indoneeslaste varvaste vahelt pudenes rusika ja peasuurusi kivitükke. Õnneks jäid suuremad õnnetused olemata. Iga natukese aja tagant olime nii väsinud ja kurnatud, et pidime puhkama. Tipp paistis kogu aeg kuskil mõõtmatus kauguses. Alla vaadata ma ei julgenud- arvatavasti oleksin lihtsalt keeldunud edasi minemast. Miks ma küll oma kõrgusekartusele varem ei mõelnud? Nähtavasti oli  neljatunnine mäkkeronimine mu kaine mõistuse tuimestanud. 

Sõbranna Annabelle jõuab kohe tippu.

Ma ei tahtnud enam minna ei üles ega alla. Viimased meetrid keskendusin lihtsalt kividele enda ees, sellele, et tipus saab vähemalt veidike puhata. Miskipärast kujutasin vulkaanikraatrit avara rohelise aasana. 

“Kamoon õeke- sa saad hakkama!”  karjus mulle indoneeslane tipust, kui olin juba lootust kaotamas. 

End üles vinnanuna pidin pettuma- ei mingit aasa. Vulkaaniäär oli umbes meetrilaiune. Olin õnnelik, et end kogemata otsekohe kraatrisse ei kukutanud. 

Üleval oli tuuline. Vulkaanilisi gaasidesse mattunud kraater meenutas lossi “Sõrmuste isandast”. Midagi sellist polnud ma kunagi varem näinud. Tabasin end mõttelt, et fantaasiafilmides pole midagi väljamõeldut-kõik see on kusagil looduses olemas.

Tipust avanenud vaated võtsid hingetuks.

Vaade vulkaani otsast alla pani mu pea ringi käima- tundus, nagu oleksin lennukis. Pilved, imepisikesed telgid kauguses, inimesi seal all silm enam ei seletanud. Pöörasin pilgu kiiresti kõrvale ning lootsin, et kohe kohe tuleb helikopter ja viib mu siit ära. Selle asemel tuli aga sõber minuga školaadi jagama. Oli aeg tähistada.

Kord aastas toovad inimesed Merapile annetusi: lilli, raha, toitu ja sultanipere kasutatud rõivaid. 10 000 inimest ronib kingitustega poolele teele tippu, et kindlustada vulkaani rahulik meel. Tavaliselt on annetuse väärtuseks kokku 5 miljonit indoneesia ruupiat. 2010  oli annetuse suuruseks aga kõigest 3 miljonit ruupiat. “See polnud piisav. Majanduskriis,” toob Christian naljatades välja põhjuse, miks vulkaan 2010 aastal purskas. Loodan koos kaaslinlastega, et edaspidi ollakse heldemad.