Jõudmine külmale maale- Dieng platoo

Lenkaga türkiissinise järve ääres. Foto autor: Tom Peeters

Sellele, keda Jaava saarel reisides troopiiline palavus lausa tapma hakkab, soovitaks võtta ette retk Dieng platoole. Saare kultuutipealinnast Yogyakartast saab sinna kolme bussiga ning reis kestab kokku kuus tundi, aga nagu alati saavad reisija kannatused lõpuks kuhjaga tasutud. Millised nimelt? Las ma räägin.

Põhiliseks probleemiks kohalikes bussides on ruumipuudus. Põlved lõua alla surutud võib ju ära kannatada 20minutit, kaks tundi sedasi loksuda on aga hoopis teine asi. Samuti tuleb arvestada sellega, et tihedalt asustatud Jaava saarel puudub kohalikel arusaam isiklikust ruumist. Isegi, kui sõiduk on pilgeni täis mahub sinna kindlasti veel klassitäis koolipoisse. 

Viimane bussidest oli kahtlemata kõige värvikam. Nimetasime selle diskobussiks, sest pisikeses bussis mürtsus muusika mis hirmus. Sattusin istuma otse bussijuhi kõrvale- nii kõrvale, et kui juht tahtis käigukangi kasutada, pidin alati oma jalgu nihutama. Meie seljakotid visati esiaknale ning nende kõrvale surus ennast istuma veel kaks moslemitüdrukut, pärast mida ei saanud nähtavusest enam juttugi olla. Aga see ei takistanud bussijuhiti mägiteedel kihutamast. 

Esimest korda elus pakkus bussijuht mulle suitsu- suitsetamine on siin nimelt ka bussides täiesti normaalne. 

Buss peatus otse reisijuhis soovitatud külalistemaja lävel. Väike punaseks võõbatud majake sisaldas endas kõike, millest lääne turist unistada võiks- kuum dušš, õlu ja inglise keelt kõnelev omanik. Lisaks algas teekond mäe tippu sõna otseses mõttes maja tagant. Ööbimispaiga atmosfäär meenutas mägimajakest mõnes suusakuurortis. Kampsunitega eurooplased veetsid aega fuajees mis oli ühtlasi ka restoran ja arvatavasti ainuke hilisõhtune ajaveetmiskoht kogu külas.

Teletupsumaastik I

Ronimist alustasime öösel, nagu siin tavaline. Tippu jõudes leidsime kõigepealt eest mingi üsna räämas välimusega raadiomasti, mis tegi kummalist häält. Pimedas ei paista sellised okastraadiga ümbritsetud kompleksid just kõige sõbralikumad. Õige pea jõudsime aga lubatud teletupsumaastikule, mis meenutas veidi Lõuna-Eestit. Künkaid kattis lillevaip ning vaatepilt oli tõeliselt idülliline. Lisaks kõigele olime tipus ainult meie. Kuskil kuue ajal hommikul tekkis uni ning tegime mäe otsas väikse uinaku.Tagasi alla minnes avastasime, teisel pool küngast Indoneesia matkajate laagriplatsi, mis lõhnas potis keevate kiirnuudlite järgi ning oli väga räpane. Katsusime kiiresti minema saada.

Teletupsumaastik II

Peale puhkust ja sööki otsustasime vaatama minna türkiissinist järve. Et peasissekäigust minnes maksis pilet järve äärde välisturistile 100 000 ruupiat (10 dollarit), soovitati meil siseneda tagauksest. Me ei kujutanud hästi ette, mida tagaukse all mõeldi ja pöörasime lihtsalt tunde järgi mingil hetkel teelt kõrvale, järve suunas. Ühtäkki avastasime end põldude vahelt. Indoneesias, eriti mägistel aladel, ei tähenda see mitte suuri lagendikke vaid trepina laskuvaid mäenõlvu, kus igal astmel kasvab midagi uut- kartulid, porgandid, kapsad jne.

Dieng on aga küla, kus iga päev täpselt kell kaks sadama hakkab. Siis me seda veel ei teadnud, kuid kui vihm äbritäitena meile kaela kallama hakkas, põgenesime varju alla, kus sõime kolmekesi oma viimast toidupalakest- ühte küpsist- ning otsisime midagi kuiva, millest saaks lõket teha. Kõige efektiivsema lõkkematerjalina tundus hütis leitud moslemite palvetamisvaip, kuid seda me siiski proovima ei hakanud.

Põllud

Kui vihm vähemaks jäi otsustasime tagasi pöörduda. Kuid kuhu? All kauguses paistis vonklev autotee, üles mäe otsa oli tükk maad mudast ronimist. Lõpuks järgisime suvaliselt mingit rohtunud rada. Endalegi üllatuseks avastasime end ühtäkki 100 000 ruupiat väärt oleva väävlijärve äärest. Tegime järvele tiiru peale ning kõndisime uhkelt peasissekäigust välja.

Järgmisel hommikul, teel vulkaanilise järve äärde, leidsime ka õige tagauske- tegu oli nimelt päris uksega maastikul, mille taga polnud midagi. Vulkaanilise järve äärde aga niisama lihtsalt ei pääsenud- pidi minema peasissekäigust. Võrreldes türkiissinise järvega maksime siiski üliväikse summa. Järveke haises väävli järgi ning jubedat haisu oli tunda juba väga kaugelt. Avanenud vaade oli maagiline- kuum vesi auras ning kogu kupatus nägi välja nagu hiiglaslik keedupott. Just nagu selle kinnituseks oli kohapeal ka vastav turismiatraktsioon- üsk põllumees keetis järves muna- see nägi välja peaaegu nagu oleks ta püüdnud kala- lihtsalt õnge otsas oli sööda asemel muna. 

Tagasi külla minnes oleksin peaegu lompi astunud. Sellest polekski midagi hullu olnud, kui vesi poleks lombis mullitanud ja keenud.

Peale pärastlõunavihma seadsime sammud kodu poole. Peale mitmeid busse lõpuks kodulinna jõudnuna pidime lõpuks koju ikka hääletama, sest linnaliinibussid lõpetavad liikluse siin õhtul kell kuus.

Meid võttis peale mees, kes kutusus meid oma koju, kuna ta tegeleb kopi luwakiga. See läänemaailmas 35-100 dollarit maksev tassike kohvi on tõeline delikatess nimelt selle valmistamise protsessi tõttu. Kohvioad, millest see kohv on jahvatatud, korjatakse kärpkassi (kassi meenutava öölooma) väljaheidetest. Seedimisprotsess loomakese kõhus teeb kohvioa eriti maitsvaks. Kohvikasvataja koju jõudnuna saime me kärpkassi banaaniga toita, uudistada looma kohviube täis olevaid väljaheiteid ning tutvuda kohvikasvataja naise tehtud käekottidega. Ta valmistas neid ussinahast ning abielupaaril oli kodus ka paar ussinahka näitamiseks. Tugitooli kaunistas krokodillinahk, põrandat hundinahk. Nii lõppeski meie reis lõpuks ka kodulinna tundma õppimisega.