Mootorratturi päevikud

Muretsemiseks pole põhjust, lihtsalt väike puhkepaus rannas.
Foto: Tom Peeters

Ringiliikumiseks Yogyakartas on erinevaid võimalusi: võib võtta takso, sõita bussi või rattaga. Samuti on võimalik võtta becak. Becak on traditsiooniline transpordivahend, kus sa istud vankrisse ning juht väntab su kuhu vaja. Vanatädid käivad siiani becakiga hommikuti turul. Samuti kasutavad seda kooliõpilased ning mõned üliõpilased- enamasti tüdrukud, kelle vanemad ei luba neil rolleriga sõita. Üldiselt on takso ja becak siiski turistide kasutada. Linnaelanikud sõidavad kõik rolleritega, sest bussiliiklus on kaootiline. Sõbranna just rääkis, kuidas ta sõitis kord ülikoolist bussiga koju 3 tundi. Rolleriga läheb maksimaalselt tund. Mis siis bussidel viga? Esiteks ei tea sa kunagi, millal ta tuleb, ega seda, kuhu ta tuleb. Kõige targem on minna suure tee äärde ning lehvitada kui mõni bussi moodi liiklusvahend silmapiirile ilmub. Siis tuleb bussijuhile väga kõva häälega öelda, kuhu on soov minna- vastasel juhul sõidab ta soovitud peatuskohast sujuvalt mööda, sest peatuseid kui selliseid ei eksisteeri. Bussid on muidu toredad, aga kuna nad lõpetavad tegevuse kell 6 õhtul, siis minu jaoks üsna mõttetud. 

Kuna ma rollerit juhtida ei osanud, kasutasin eelmisel aasta jalgratast. Ma armastan jalgrattasõitu, seda tunnet kui mööduvat maastikku nautides mängib tuul su juustes. Jalgrattasõit siin on aga kõike muud kui nauditav. 30kraadises kuumuses lauspäikese all pead sa manööverdama mootorrataste, busside ja becakide vahel. Kõnni- ega jalgrattateid ei eksisteeri- üks pilk mööduvale maastikule võib maksta sulle elu. Miks? Aga sellepärast, et liikluseeskirju pole- igaüks vaatab ise kuidas saab. Silmad tuleb hoida teel ning pidurdamist võimalusel vältida. Liiklus kulgeb ühtlase hullumeelse kolonnina. Väntasin iga päev tööle ja tagasi kaks tundi- see tähendas, et tilkusin pidevalt higist ning leidsin end ikka ja jälle ohtlikest olukordadest. 

Seekord otsustasin, et pean kindlast muretsema rolleri. Sõita ma küll ei osanud, aga mis see siis ära pole. Kaks ratast, lihtsalt mootor lisaks.

Uue sõiduki võtmed käes läksin kohe proovisõidule. Tund aega inimtühjas naabruskonnas ringi tiirutades otsustasin, et olen piisavalt julge tänavale minekuks. Niisama lihtne see siiski polnud. Vastutulevat sõidukit nähes valdas mind kohe paanika ning paanikaolukorras lisasin kohe gaasi. Aju pole lihtsalt harjunud veel sellega, et parema käega antakse gaasi ja vasakuga pidurdatakse. Süda sees värisemas, otsustasin teha naabruskonna teedel väikse tiiru. “Mina julgesin suurele teele minna kolmandal päeval- võib olla sina julged teisel,” soovitas sõbranna. 

Liiklus on siin vasakpoolne- mina tõmbasin aga refleksist kohe paremasse teeserva. Vahtisin juhmi näoga kuidas kolm mootorratast mu ees seisma jäi. Mis see siis on? Alles siis taipasin oma viga. Kuidagi viis mu tee siiski riisipõldude vahelt suurele teele. Mis nüüd? Ega midagi, sõitsin edasi. Kui ma lõpuks oma kodukohvikusse sõpradega kokku saama jõudsin värisesin üleni, aga jäin ellu!