Sunday, June 28, 2015

Minu üks päev filmistaarina ehk kuidas vaese tudengina raha teenida

Foto: Emőke Suplicz
Indoneesia on hea koht proovimaks kõike- tarvis on vaid julgust võimalustest kinni haarata. Kui koolikaaslane rääkis oma plaanist teenida filmitegemisega miljoneid, kõlas kogu asi esialgu utoopiliselt. Ei maksa ju Euroopas keegi sulle massistseenis osalemise eest sentigi. Siin aga saab lisaks palgale tasutud ka transport, hotell ja söök. Otsustasin proovida. Juba tunni pärast sain vastuse. “Head uudised Anete, filmime juba homme. Kas saad tulla kell 6 hommikul ülikooli ette?” Mõeldud tehtud.

Järgmisel hommikul sõidutati unine tudengiseltskond Yogyakartast kolme tunni kaugusele Semarangi, millest teadsin vaid nii palju, et see koht haiseb. Peatusime kummalise juugendliku hoone ees, mida kaunistasid autosuurused sipelgad. “Huvitav, kas sellest tuleb ulmefilm?” küsis mu ungarlasest sõbranna. Vastus oli siiski ei. Veider rohtukasvanud hoone punamütsikest ja seitset pöialpoissi kujutavate vitraažide, muinasjutulise keerdtrepi ja kummaliste lõvipeadega, oli tegelikult koloniaalaegne ooperiteater, milles hakati filmima Indoneesia rahvuskangelasest kõnelevat ajaloodraamat. Meist, valgetest üliõpilastest, said pahad hollandi kolonisaatorid.


Kui indoneeslaste kostüümid filmis olid väga tõepärased- asukohale vastava mustriga rahvariided, siis eurooplaste riided olid kõik eri ooperist. Mu leedu sõbranna tehti rootsi talutüdrukuks, ühele ungarlasele tõmmati selga mustlase kleit,  teine ungari tüdruk sai selga veidra kollaste tuttidega kostüümi, mis meenutas türgi muinasjuttu. Kohalikke ei saa aga Euroopa kultuuri väheses tundmises süüdistada, sest kuivõrd hästi teame meie riigi eri saarte rahvariideid? Mitte just väga.


Edasi pandi meid 36-kraadises palavuses kohvikulaua taha istuma, valati kuuma teed, pakuti eroopalikku kooki ning sunniti ühtsama tantsunumbrit vähemalt kümme korda vaatama. Esialgu olin mina kui tantsuüliõpilane loomulikult vaimustuses- mu töö on vaadata tantsuetendust! Peale kahte tundi ühe koha peal istumist tundsin aga, kuidas higi voolas ojadena laubalt alla ning silmad kukkusid vägsisi kinni. Õnneks suutsin siiski ärkvel püsida.

Pausi ajal vahetati välja mu veider kübar, mis nägi välja nagu oleks mul terve lilleaed peas. Selle asemel sain musta krae. “Nüüd oled sa uus inimene!” teatas mulle kauboikübaraga stilist. 

Saabus õhtu ja päike loojus nagu alati kell kuus. Palavus andis veidi järele, kuid pimeduse saabudes lendasid kohale sääsed, kelle hammustus kohalike sääskedega harjumatule nahale tohutu paistetuse tekitab. Loomulikult ei teinud see meie tööd kuidagi lihtsamaks. Ei ole just kõige lihtsam mängida hardunud ooperikülastajat, kui sääsk parasjagu su verd imeb.

Nagu filmitegemise juures ikka, toimus ka siin hirmus palju sagimist, küll paigutati meid mitu korda ümber, siis asetas üks mees laudadele klaasid, mille teine mees kohe ära koristas. Mängisime ooperipublikut. Eesriide tagant tuli nähtavale päris teatrilava suure kuu ja laest alla ripuvate tähtedega. Laval esitasid näitlejad saksa šlaagrit- magusat laulukest ööst Jaava saarel, mis mul siiamaaani kummitab. Samas kõrval tantsiti traditsioonilist tantsu, mile käigus ahve kujutavad mehed ründasid naistegelast. Meestantsijate plastilisus oli imetlusväärne. Kohe peale seda aga ilmusid lavale püssidega mehed ja sihtisid meid. Meilt oodati reaktsiooni. Kuna filmitegemine käis kõik indoneesia keeles, polnud me päris kindlad mismoodi me reageerima pidime.

Filmimiste vahepeal lõbustasime end sellega, et mõtlesime oma tegelaskujudele välja taustalugusid. “Mina olen kaksikuid ootav spipoon ja mu mees on armunud lauljasse ja sina oled joodikust kirjanik ning su naine on sus pettunud,” fantaseeris ungari tüdruk. Otsustasime, et nüüdsest oleme meie peategelased.

Kui aga öö päriselt Jaava saarele langes, polnud enam valgeid inimesi vaja. Saalis käisid võtted edasi, meie aga jätsime oma väljamõeldud rollid ning pöördusime tagasi reaalsusesse. Meid ootas pikk ja õõvastav autosõit sõidukis, mille tagaistmel puudusid turvavööd, riigis, kus kiiruspiirangud ei eksisteeri ning joomine ja sõitmine pole probleemiks. Aga sellega tuleb Indoneesias olles harjuda.





No comments:

Post a Comment