Seiklused suurlinnas- Jakarta

Kohalik punkbänd lihapallikioski juures poseerimas

Jakarta on linn, millest turistid sujuvalt mööda lähevad. Ka kohalikud, kes muidu nii uhked oma sünnimaa üle, armastavad korrutada, et Jakartas pole midagi. Nii veendusin ka mina reisiteamikus väidetuga- see linn pole mingi õlimaal. Mäletan, kuidas seisin jakartalasest sõbraga vanalinnas, mis ehitatud Amsterdami eeskujul, kohutavalt haiseva prügi täis loobitud kanali ääres. “Kas see meenutab sulle Amsterdami?” küsis sõber lootusrikkalt. Vaatasin ringi: viimseni lagunenud majad, roostetanud sillad, millel keegi ei jaluta. “Mitte väga” tunnistasin.

Otsustasin seda ebapopulaarset linna külastada, sest väänasin oma varba välja ning tantsimisest ei tulnud mõnda aega suurt midagi välja. Nii võtsingi vastu sõbranna pakkumise temaga koos Jakartasse sõita. Koos reisimisest ei tulnud siiski midagi välja, sest odavad piletid olid juba välja müüdud. Otsustasin minna sellegipoolest.

Jakarta nurgatagused

Peale kaheksatunnist rongisõitu saabusin õnnelikult Indoneesia pealinna. Kell oli 2 öösel, kuid inimest, kes mind majutama pidi polnud kuskil. Et seda on mul ennegi juhtunud, ei muretsenud ma väga- küllap jäi magama. Peale paari sõnumit ja mõnda kõnet hakkasin siiski muretsema, istusin rongijaama ette papitükkidel ja ajalehtedel külitavate inimeste kõrvale ning otsustasin endale uue sõbra leida.

Indoneesias pole couchsurfingu tegemine tegelikult üldse raske. Kui Pariisis peab ühe öö jaoks saatma kirja vahel lausa 70 inimesele, siis indoneeslaseid ei pea kaua paluma. Minu abipalve peale sain vähemalt kümme kirja inimestelet, kes kõik mind aidata soovisid. Ning tänu moslemikultuurile (esimene palvus on juba kell 4 hommikul) ei pidanud ka vastust liiga kaua ootama. Nii kohtasingi Tiari, kes mind päästma tõttas.

Couchsurfingu juures on tore see, et näed võõrriiki või linna kohalike silme läbi. Nii läksimegi kõigepealt Indoneesia ülikooli kampusesse. Indoneesia parima ülikooli kampus on oma nime vääriliselt väga modernne- raamatukoguhoones on olemas nii Starbucks kui pank. Ülikoolilinnak on aga kui väike džungel lopsaka taimestiku ning õppehoonete vahel asuva uhke järvega.

Pärast ülikooli ja näitusekülastust tahtis mu sõber viia mu couchsurfingu kohtumisele. See on enamasti õhtu, kus kohtuvad kohalikud ja turistid ning veedavad toredasti aega. Euroopas on see tavaliselt baari või pubikülastus. Siin võib taoline üritus tähendada ükskõik mida. Kui esimest korda indoneeslasest üliõpilase sünnipäevale sattusin olin šokeeritud- kõik jõid jääteed. Nii oin ka sel korral valmis piirduma tee, mahla ja piimaga. Astusime siis bussi, et sõita ühte Jakarta sajast kaubanduskeskusest, kus üritus toimuma pidi. Bussisõit kestis vähemalt kaks tundi ning need kaks tundi polnud lihtsad. Enamuse ajast buss lihtsalt seisis liiklusummikus. Kui bussirada oli vaba, tõmbas bussijuht millegipärast kiiruse täitsa alla. Üldiselt oli bussisõit nagu bussisõit ikka. Buss lihtsalt väiksem ja sees palavam. Probleemiks oli aga, et seisin vist otse mootori peal, sest põrand mu jalge all muutus täiesti talumatult tuliseks. See polnud mitte lihtsalt ebamugav vaid kõrvetas nii, et seisin ühel jalal, tugijalga pidevalt vahetades. Meenus mäng kuum kartul.

Linna klaasist ja terasest pale

Kohale jõudes ekslesime veel veidi mitmete kaubanduskeskuste vahel, kuni maabusime õnnelikult sihtpunkti milleks oli, üllatus-üllatus, täiesti euroopalik pubi valju rokkmuusika ning kõiksuguste alkohoolsete jookidega. 

Ööbima pidin seekord oma uue sõbra venna juures, kui ma aga peale taksosõitu silmad avasin nägin suurt kuubikutaolist maja, mis nagu ilmnes, oli hotell. 

Järgmisel hommikul külastasin Hollandi saatkonda vaatasin näitust ning tegin aega parajaks enne õhtust kirjanike grupi kogunemist, mis toimus järjekordselt, üllatus-üllatus, kaubanduskeskuses. Taaskord ei saanud ma üritust täielikult nautida, kuna polnud kindel, kus ma ööbin. Tiari sõbranna ei vastanud ning sõber andis mu küsimustele võimalikult ümmargusi vastuseid. 

Kirjanikeseltskond läks karaokesse, mis on indoneesia noorte lemmikajaviide. Tegu polnud aga sugugi meile teada tuntud laulujorutamisega soome laeval. Ei, indoneeslased nimelt oskavad imehästi laulda ja lõbutseda. Keegi ei istu nurgas, kunagi ei teki piinlikku vaikust. Pigem on tunne nagu oleksid rokkkontserdil. Minu tuju läks aga üha alla, sest kell oli taaskord pool üks ja mul polnud kuhugi minna. Õnneks aitas mind üks kirjanikerühma liikmeid, Angga, naljaka rokkstaarimütsiga lõbus noormees, kelle juures tol õhtul juba pidi magama jaapani seljakotirändur. Sel hetkel olin maailma õnnelikum tüdruk. Poleks mingi hinna eest tahtnud sellesse 20 miljoni inimesega linna keset ööd omapäi jääda. 

Anggal oli väike maja kahe koeraga, kes elasid puuris. Sellest, miks vaeseid koeri puuris hoiti, ma täpselt aru ei saanudki. “Tema on haige,” täheldas Angga ühele osutades. Teise puurisoleku põhjust ma teada ei saanudki. Miskipärast meeldib indoneeslastele oma lemmikuid puuris hoida. Eelmine aasta elasin mitmes  peres, kus ka kasse peeti puuris.

Turistidele mõeldud jagrattad, millega saab linnaväljakul tiirutada.

Järgmisel päeval külastasime tekstiili- ja nukuteatrimuuseumit. Mõlemad on indoneesias väga traditsioonilised ja hinnatud kunstid. Muuseumid on siin küll veidi tolmunud ja päevi näinud ning võivad seetõttu läänepäraste muuseumitega harjunu jaoks ka väikse pettumuse valmistada. Muuseumi ees asus jalakäiatele mõeldud väljak. Nii väljak kui vaid jalakäiatele mõeldud ala on Indoneesias midagi täiesti seninägematut. Keegi lihtsalt ei käi jala. Hiljem suundusime hiinalinna budistlikke templeid imetlema. Need olid kenad, kuid üldmuljet rikkusid templi ees vedelevad kerjused. Mu sõber seletas mulle, et neile inimestele raha anda ei tasu. Esialgu kerjavad nad Jakartas, siis aga suunduvad tagasi kodukülla, et saadud raha eest maja ehitada.

Budistlik tempel

Järgmisel päeval jätkasin muuseumitega- seekord kunstimuuseum. Teoste väljapanek oli kaootiline. Nii mõnelgi teosel puudus aastaarv, nii mõnigi maal oli halvasti valgustatud. Lisaks sellele valisteb sealses kunstis totaalne stiilide tohuvabohu. Kuskil kahekümnende sajandi keskpaigani domineerib aasiapärasus, siis aga tehakse kiirkorras läbi kõik euroopa kunstivoolud. Muuseumi kaasaegse kunsti osa meenutas aga meie kaheksakümnendaid.

Viimasel päeval suutsin lõpuks endale usaldusväärse ööbimispaiga muretseda. Kuna mu varvas oli matkast kose äärde siiani paistes, otsustas mulle öömaja pakkuv naine, et mulle on tarvis teha traditsioonilist massaaži. Olin juba oma varba peal katsetanud kõiksuguseid salve, jääd ja liikumatust. Senini edutult. Seega, miks mtte proovida massaaži. Massöör vajus uksest sisse pühapäeva hommikul kell üheksa ning ei halastanud mu varbale karvavõrdki. Nimelt oli mu vaene varvas ikka veel üsna tundlik. Varbale toetamine oli valus, mis tegi kõndimise ebamugavaks ja trepist alla tuleku täielikuks piinaks. Teatud kohast oli isegi varba õrnalt katsumine väga piinarikas. Mida aga tegi massöör? Massöör haaras mu varba ning asus seda hoogsalt mudima, venitama, väänama ja painutama. “Karju!” soovitas mulle öömaja pakkunud naine. Karjumine aga tundus kuidagi totakas, seega kannatasin vaikides, ehkki pole enam ammu midagi nii valusat tunda saanud. Olin siiralt õnnelik kui see ükskord läbi sai. Kasu sellest väga polnud, halvemaks aga samuti midagi ei läinud.

Pärast tapvat massaaži kosutas mu sõbranna mind viletsa õudusfilmiga, mille esimeste kaadrite jooksul ta ise kõige kõvema häälega kisendama pistis. Aga lõpp hea, kõik hea- sõbranna Susanti ostis mulle hiiglasliku pitsa rongi söömiseks (soovitas veel terve vaguniga jagada) ning läinud ma olingi. Vaatamata sellele, et pealispinna alla ma veel ei näinud tundub mulle, et Jakarta on täis avastamata saladusi. Nimelt- miks ikkagi viidatakse kõikides reisiraamatutes Jakarta dekadentlikule ööelule? Vaja järgi uurida!

Mootorratturi päevikud 2: Reis kose äärde

Kristallselge jõevesi ja kõik need kivid, mille vastu varbaid
ära lüüa

Ühel ilusal hommikul otsustas punt sõpru ette võta sõidu kose äärde. Enne väljasõitu nautisime euroopalikku hommikusööki praemuna ja moosisaiaga. Ei mingit riisi! Kohalikel nimelt pole vahet- nad söövad oma praetud riisi tšilliga rõõmsalt kolm korda päevas ning meie, vaesed välisüliõpilased, vaatame juhmi näoga poes ringi. Hommikusööki kui sellest ei eksisteerigi.

Mu sõbrad elavad mõnusas bambusest majas. Poolavatud köögis on suur laud, võrkiiged ja palju taimi. Sulgesin võrkiiges silmad ja tundsin, et see ongi tõeline elu.

Lahkusime erurooplaste kombel  kell 10. Kohalikud alustavad oma reise ikka kell 6 hommikul. Läksime mootorratastega. Et see oli mul alles teine päev sadulas, otsustasin, et istun parem tagaistmele.

“Miks sa oma ratast ei võta?” küsis poola poiss. Mainisin talle kiivrit pähe pannes, et mul alles teine päev. Kui ta oli mootori käivitanud, vastas ta mulle: “Mul ka!”

Ma polekski olnud hirmul, kui tee oleks olnud tasane. Unustasin vist, et kosk platool tähendab tõenäoliselt seda, et tee viib ülesmäge. Tegeikkuses läks see nii üles kui allamäge ja oli kõige hirmsam reis, mis ma kunagi mootorratta tagaistmel teinud olin. Ärge saage valesti aru- mu kogenematu juht sai suurepäraselt kõikide tõusude ja langustega hakkama. Lihtsalt mina hoidsin kramplikult kinni ning mu silme eest käisid läbi kõikvõimalikud stsenaariumid. Ühtäkki hakkasin muretsema oma hammaste ja põlvede pärast. Tüüpiliselt tuli pärast järsku laskumist nõelasilmakurv ning kurvis tuli meile vastu veoauto. Mõnes kohas aga lausa vuhisesime allamäge. Üritasin siis võimalikult diskreetselt oma juhile mainida, et ta võiks veidi rohkem pidureid kasutada. Ta ütles, et mõlemad pidurid olid põhjas.

Pärast õudustesõitu ootas meid aga nagu ikka puhas paradiis. Või siis pigem väike jõekäär, kus päästevestidega moslemid veerõõme nautisid. Nimelt ei oska paljud neist ujuda, mis sest et linnast ookeani äärde on kõigest 30 minutit. Ookean pole aga ujumiseks. Suured lained ja ookeanihoovused teevad sügavasse vette mineku võimatuks. Üks sõbranna selgitas mulle, et ta pole ujuma õppinud seetõttu,  et tema kodujões Borneo saarel sulistavad krokodillid. Ookeanivees olen sulistanud minagi. Krokodillide vahele veerõõme nautima ma siiski ei läheks.

Siinne jõgi oli aga krokodillivaba. Matkasime veidi edasi, et leida kohta, kus oleks vähem inimesi ning hüppasime vette. Jõepõhi oli aga nii kivine, et lõin kohe esimese kivi vastu oma varba ära. Valu valuks- rohkem ajas mind närvi võimalus, et varvas paistetab üles ning ei võimalda mul tantsutundides kaasa lüüa. Mida ma siis teen? Tulin ma ju siia tantsima. 
Peale ujumist mängisime kaarte ning otsustasime võtta ette matka kose äärede. Varvas ei valutagi enam nii hirmsasti rõõmustasin, ning lõin selle uuesti ära. Nüüd oli jalg juba korralikult paistes, ning sellele toetuda väga ei saanud. Mis siis ikka kasutasin kivilt kivile hüppamiseks kõiki oma allesjäänud 5 varvast ja ühte kanda.

Kosk on teda ümbritsevad kivid ohtlikult libedaks lihvinud, aga õnneks jätnud siia-sinna ka mugavad augud kuhu toetada jalg või haarata käega. Mingil moel õnnestus mul seal kiviseina küljes rippudes aga uuesti sama varvas ära lüüa. Valust oiates komberdasin edasi, et ilusat koske imetleda. Kose all ujumine oli loomulikult imetore ja kogu seda valu ning hirmu väärt.

Mootorratturi päevikud

Muretsemiseks pole põhjust, lihtsalt väike puhkepaus rannas.
Foto: Tom Peeters

Ringiliikumiseks Yogyakartas on erinevaid võimalusi: võib võtta takso, sõita bussi või rattaga. Samuti on võimalik võtta becak. Becak on traditsiooniline transpordivahend, kus sa istud vankrisse ning juht väntab su kuhu vaja. Vanatädid käivad siiani becakiga hommikuti turul. Samuti kasutavad seda kooliõpilased ning mõned üliõpilased- enamasti tüdrukud, kelle vanemad ei luba neil rolleriga sõita. Üldiselt on takso ja becak siiski turistide kasutada. Linnaelanikud sõidavad kõik rolleritega, sest bussiliiklus on kaootiline. Sõbranna just rääkis, kuidas ta sõitis kord ülikoolist bussiga koju 3 tundi. Rolleriga läheb maksimaalselt tund. Mis siis bussidel viga? Esiteks ei tea sa kunagi, millal ta tuleb, ega seda, kuhu ta tuleb. Kõige targem on minna suure tee äärde ning lehvitada kui mõni bussi moodi liiklusvahend silmapiirile ilmub. Siis tuleb bussijuhile väga kõva häälega öelda, kuhu on soov minna- vastasel juhul sõidab ta soovitud peatuskohast sujuvalt mööda, sest peatuseid kui selliseid ei eksisteeri. Bussid on muidu toredad, aga kuna nad lõpetavad tegevuse kell 6 õhtul, siis minu jaoks üsna mõttetud. 

Kuna ma rollerit juhtida ei osanud, kasutasin eelmisel aasta jalgratast. Ma armastan jalgrattasõitu, seda tunnet kui mööduvat maastikku nautides mängib tuul su juustes. Jalgrattasõit siin on aga kõike muud kui nauditav. 30kraadises kuumuses lauspäikese all pead sa manööverdama mootorrataste, busside ja becakide vahel. Kõnni- ega jalgrattateid ei eksisteeri- üks pilk mööduvale maastikule võib maksta sulle elu. Miks? Aga sellepärast, et liikluseeskirju pole- igaüks vaatab ise kuidas saab. Silmad tuleb hoida teel ning pidurdamist võimalusel vältida. Liiklus kulgeb ühtlase hullumeelse kolonnina. Väntasin iga päev tööle ja tagasi kaks tundi- see tähendas, et tilkusin pidevalt higist ning leidsin end ikka ja jälle ohtlikest olukordadest. 

Seekord otsustasin, et pean kindlast muretsema rolleri. Sõita ma küll ei osanud, aga mis see siis ära pole. Kaks ratast, lihtsalt mootor lisaks.

Uue sõiduki võtmed käes läksin kohe proovisõidule. Tund aega inimtühjas naabruskonnas ringi tiirutades otsustasin, et olen piisavalt julge tänavale minekuks. Niisama lihtne see siiski polnud. Vastutulevat sõidukit nähes valdas mind kohe paanika ning paanikaolukorras lisasin kohe gaasi. Aju pole lihtsalt harjunud veel sellega, et parema käega antakse gaasi ja vasakuga pidurdatakse. Süda sees värisemas, otsustasin teha naabruskonna teedel väikse tiiru. “Mina julgesin suurele teele minna kolmandal päeval- võib olla sina julged teisel,” soovitas sõbranna. 

Liiklus on siin vasakpoolne- mina tõmbasin aga refleksist kohe paremasse teeserva. Vahtisin juhmi näoga kuidas kolm mootorratast mu ees seisma jäi. Mis see siis on? Alles siis taipasin oma viga. Kuidagi viis mu tee siiski riisipõldude vahelt suurele teele. Mis nüüd? Ega midagi, sõitsin edasi. Kui ma lõpuks oma kodukohvikusse sõpradega kokku saama jõudsin värisesin üleni, aga jäin ellu!

Maadmööda reisimine ehk kuidas meil surm silme ees oli

Mu ilus majanaaber Eman

Indoneeslased on lahked, nad püüavad sind igati aidata ja soovivad näidata sulle oma ilusat maad. Just selline on ka muusikatudeng Adam, kes koolist vabal ajal töötab giidina. Ta üüris auto, kogus kokku paraja arvu välistudengeid ning reis hinduistlike templite juurde võis alata. Juhuse tahtel koosnes reisiseltskond ainult tüdrukutest.

Kogunesime pühapäeva hommikul kell kuus. Vedelesime, istusime, magasime ülikooli peahoone ees. Ainuke kes puudus, oli Adam autoga. Kui me viimaks helistasime, ilmnes, et tüüp magas, aga lubas kohe tulla. 

Reisi esimene pool meenutas klassiekskursiooni. Kes tahtis kohvi, kes vetsu, kes süüa. Üks tüdruk aga ajas meie vaese giidi hulluks. “Kui sa mind kuulaks, siis me ei oleks praegu eksinud!” hüüatas ta valjult üle auto ja otsustas, et Adamist saab ta indoneesia abikaasa.

Peale lõunasööki hakkasin tasapisi ärkama. Märkasin liiklust. Mõistsin, miks siin riigis võtab 60 kilomeetri läbimine kolm tundi. Ei, süüdi pole mitte veidrad kiiruspiirangud (sõita võib nii kiiresti kui tahad), vaid see, et linn ei saa kunagi otsa. Läbisime teel kolm linna mis lihtsalt kasvasid sujuvalt üksteiseks üle. Ei mingeid vulkaane ega riisipõlde, teeääri palistavad pidevad ärid ja söögikohad. 

Lahkusime parasjagu Solost, linnast kesk Jaaval, kui midagi juhtus. Adam tõmbas auto sellise kiiruga teeserva, et me kõik kiljusime. Olin kindel, et lendame teelt välja. Ma pole elu sees olnud liiklusõnnetusele lähemal kui siis. Tüdruk mu kõrval tunnistas, et tal käis terve elu silme eest läbi. Mis siis juhtus? Tegu oli kohaliku gängiga, kes kõik sõidavad Harley-Davidsonidega ning okupeerivad terve tee. Nad on valjud ja ei hooli teistest liiklejatest karvavõrdki. Nad sõitsid otse meie suunas ning nii polnudki juhil muud võimalust, kui auto teeäärde tõmmata.

Ühest šokist toibununa, saime järgmise osaliseks- nimelt viis tee üles mäkke nii järsu nurga all, et üles saamine tundus täiesti utoopiline. “Võib-olla pean paluma teil mingi hetk autost välja tulla!” vabandas Adam juba ette. Ning siis hakkas hirmu ja õuduste rada pihta. Boonuseks aga imelilusad vaated mägedele. Et tee oli nii järsk keskendus nii mõnigi meist terve reisi vältel juhile ning küsimusele, kas auto veab ikka välja. Pilgu seljataha heitmine oli paras julgustükk. Sa näed maanteed kukkumas kuristikku ning inimesi, autosid seal all. Ainus mõte, mis mul peast läbi käis oli- mis siis kui me libiseme alla? Hoidsin hinge kinni. Lõpuks pidime välja tulema vaid mõneks viimaseks meetriks. Adam tagurdas pisut ning tegi siis viimase võimsa sõidu otse templi värava ette. Ohkasime kõik kergendatult.

Indoneeslaste jutt on tihti segane. Selle asemel, et kogu info kohe lauale laduda, annavad nad sulle kõigest pool ning kindlat vastustki ei kuule nende käest just sageli. “Võib-olla” sobib vastuseks kõigele. Nii mäletas igaüks Adami juttu erinevalt. Mina mäletasin, et 5minutilist jalutuskäiku ühest templist teise, sõbranna 45minutilist. Tegelikkus oli aga tunde kestev lõputuna näiv rännak. Esialgu oli tore- ilusad vaated, kapsapõllud, talumehed matšeetedega.

Lõputuna näiv teekond

Mida aeg edasi seda rängemaks läks meie rännak. Viimase kolmandiku peal tegime juba iga natukese aja tagant peatusi. Jalutamise asemel roomasime ning jalgade puhkamine tähendas näoli rohus hingeldamist. Lõpp murdis ka tugevamad ning künka tagant kõrguv teine küngas võttis meilt viimasegi lootuse. Ühtäkki hakkas aga kostuma muusika. “Kas see on pidu?” küsis mu ungari sõbranna ning tõepoolest, hääled, muusika, meie ees rullus lahti roheline oaas, puhkekoht, kuhu me loomulikult ei läinud. Kuid päikseloojangu nautimine püramiidikujulise templi katusel oli kahtlemata kogu vaeva väärt.

Kangatantsu ilu ja õudus

Niimoodi me seal lae all kõlkusimegi. Foto: Annabelle Cathryn

Sattusin lennujaamas rääkima ilusa kreeka välisüliõpilasega, kes tuli samuti tantsu õppima.

“Millega sa muidu tegeled?” küsisin.

“Reisin ja teenin raha, et reisida,” andis ta kõige tüüpilisema ränduri vastuse.

“Mis töid sa teed?” küsisin, teades  vastust juba ette- küllap juhu- ning hooajatöid.

“Ma olen akrobaat,” vastas neiu enesekindlalt.

“Ma võtsin oma kanga kaasa- me võime proovida!” teatas ta. 

Asusingi siis usinalt sõrmi ja käsi treenima. Mõne nädala pärast, kui olime kõik end oma uutes kodudes kenasti sisse seadnud, olime viimaks sealmaal, et kangatantsutunniga alustada. 

Tund toimus laval, 20meetrine kangas oli kinnitatud lavakontstruktsioonide külge. Kangatats tähendab tantsimist laest alla rippuvate kangaribadega. Tantsija võib mööda kangast üles ronida, enda kanga külge kinnitada, teha lae all spagaati ning mööda kangast pea alaspidi alla laskuda. See on loomulikult kõrgtase, mis esialgu jõukohane vaid kursakaaslasest akrobaadile. Meie piirdusime kangajoogaga. Selleks sõlmis õpetaja kanga otsad alt kokku.

“Kes on esimene?”

Asi tundus hirmus, aga samas ka põnev, seega tõttasin kangast haarama. Alguses oli raske isegi varvast riidesse seotud sõlmest läbi panna, kui see aga õnnestus avastasin, et olin saanud tagasi lapseks- nimelt polnud aimugi mida oma jäsemetega edasi teha. Kramplikult sõrmede ja varvastega kanga küljes kõlkudes kuulsin kuidas õpetaja mind juhendas. 

“Pane jalg siia. Teine ka. Võta ühe käega ülevalt kangast kinni. Nüüd teise käega”

Ilma põranda kaitsva toeta tunduvad kõik jäsemed kuidagi kasutud ning mõte, et usaldada saab vaid laest rippuvat kangast on enam kui hirmutav. 

Edasi tuli käed ja jalad välja sirutada, mis pani mind tundma nagu mees Leonardo da Vinci joonistusel. Ainult selle vahega, et kui joonistatud mees paistis oma asendis kõikumatult seisvat, siis minu käed ja jalad vappusid naljakalt. Allajäänute näod väljendasid hirmu ja õudust. Edasi tuli istuda lootoseasendis- jalalabad koos ja käed alla tuua. 

“Ma ei saa!” ülesanne tundus füüsiliselt võimatu.

“Saad küll!” ütles õpetaja rahuliku naeratusega.

“Ei saa!”

Ja ühtäkki saingi.

“Nüüd mine alla ja lase käed lahti,” juhendas tüdruk.

Asi kõlas absurdsena. Lasin lahti juba vaimusilmas ette kujutades, kuidas ma peapeale potsatan. Aga ei potsatanud- jäin hoopis pea alastpidi rippuma ja see oli imehea tunne! Kangajooga tehtud!

Käisin seal tunnis veel mõned korrad. Tegime vahvaid asju ning kõik harjutused, mis teostatakse madalal õhus meeldisid mulle väga. Siis aga tuli päev kui pidime mööda riiet üles ronima. Mu kõrgusekartus ei tulnud seejuures üldse kasuks. Kangas tuli fikseerida jalgade vahele ning siis end jalgade jõul üles vinnata- seda ei juhtunud. Jalgade asemel tirisin keha ülespoole ikka käte abil. Tunne polnud sugugi kindel ning käed on mul nõrgad pealekauba. Umbes poole peale jõudnuna hakkas pea ringi käima, ning otsustasin, et aitab. Aga seda, kuidas alla saada ma ikka ei teadnud. Otsustasin lahti lasta jalad. Seepeale sain kohe riielda: “Sa ei tohi mitte kunagi jalgu lahti lasta!” Kangatantsu loogika seisneski selles, et isegi kui käte jõud üles ütleb, on sul võimalik jalgupidi rippuma jääda. 

Peale tundi käis pea veel mõnda aega ringi. Otsustasin, et lae all kõlkumine pole siiski minu ala.

Minu üks päev filmistaarina ehk kuidas vaese tudengina raha teenida

Foto: Emőke Suplicz

Indoneesia on hea koht proovimaks kõike- tarvis on vaid julgust võimalustest kinni haarata. Kui koolikaaslane rääkis oma plaanist teenida filmitegemisega miljoneid, kõlas kogu asi esialgu utoopiliselt. Ei maksa ju Euroopas keegi sulle massistseenis osalemise eest sentigi. Siin aga saab lisaks palgale tasutud ka transport, hotell ja söök. Otsustasin proovida. Juba tunni pärast sain vastuse. “Head uudised Anete, filmime juba homme. Kas saad tulla kell 6 hommikul ülikooli ette?” Mõeldud tehtud.

Järgmisel hommikul sõidutati unine tudengiseltskond Yogyakartast kolme tunni kaugusele Semarangi, millest teadsin vaid nii palju, et see koht haiseb. Peatusime kummalise juugendliku hoone ees, mida kaunistasid autosuurused sipelgad. “Huvitav, kas sellest tuleb ulmefilm?” küsis mu ungarlasest sõbranna. Vastus oli siiski ei. Veider rohtukasvanud hoone punamütsikest ja seitset pöialpoissi kujutavate vitraažide, muinasjutulise keerdtrepi ja kummaliste lõvipeadega, oli tegelikult koloniaalaegne ooperiteater, milles hakati filmima Indoneesia rahvuskangelasest kõnelevat ajaloodraamat. Meist, valgetest üliõpilastest, said pahad hollandi kolonisaatorid.

Kui indoneeslaste kostüümid filmis olid väga tõepärased- asukohale vastava mustriga rahvariided, siis eurooplaste riided olid kõik eri ooperist. Mu leedu sõbranna tehti rootsi talutüdrukuks, ühele ungarlasele tõmmati selga mustlase kleit,  teine ungari tüdruk sai selga veidra kollaste tuttidega kostüümi, mis meenutas türgi muinasjuttu. Kohalikke ei saa aga Euroopa kultuuri väheses tundmises süüdistada, sest kuivõrd hästi teame meie riigi eri saarte rahvariideid? Mitte just väga.

Edasi pandi meid 36-kraadises palavuses kohvikulaua taha istuma, valati kuuma teed, pakuti eroopalikku kooki ning sunniti ühtsama tantsunumbrit vähemalt kümme korda vaatama. Esialgu olin mina kui tantsuüliõpilane loomulikult vaimustuses- mu töö on vaadata tantsuetendust! Peale kahte tundi ühe koha peal istumist tundsin aga, kuidas higi voolas ojadena laubalt alla ning silmad kukkusid vägsisi kinni. Õnneks suutsin siiski ärkvel püsida.

Pausi ajal vahetati välja mu veider kübar, mis nägi välja nagu oleks mul terve lilleaed peas. Selle asemel sain musta krae. “Nüüd oled sa uus inimene!” teatas mulle kauboikübaraga stilist. 

Saabus õhtu ja päike loojus nagu alati kell kuus. Palavus andis veidi järele, kuid pimeduse saabudes lendasid kohale sääsed, kelle hammustus kohalike sääskedega harjumatule nahale tohutu paistetuse tekitab. Loomulikult ei teinud see meie tööd kuidagi lihtsamaks. Ei ole just kõige lihtsam mängida hardunud ooperikülastajat, kui sääsk parasjagu su verd imeb.

Nagu filmitegemise juures ikka, toimus ka siin hirmus palju sagimist, küll paigutati meid mitu korda ümber, siis asetas üks mees laudadele klaasid, mille teine mees kohe ära koristas. Mängisime ooperipublikut. Eesriide tagant tuli nähtavale päris teatrilava suure kuu ja laest alla ripuvate tähtedega. Laval esitasid näitlejad saksa šlaagrit- magusat laulukest ööst Jaava saarel, mis mul siiamaaani kummitab. Samas kõrval tantsiti traditsioonilist tantsu, mile käigus ahve kujutavad mehed ründasid naistegelast. Meestantsijate plastilisus oli imetlusväärne. Kohe peale seda aga ilmusid lavale püssidega mehed ja sihtisid meid. Meilt oodati reaktsiooni. Kuna filmitegemine käis kõik indoneesia keeles, polnud me päris kindlad mismoodi me reageerima pidime.

Filmimiste vahepeal lõbustasime end sellega, et mõtlesime oma tegelaskujudele välja taustalugusid. “Mina olen kaksikuid ootav spipoon ja mu mees on armunud lauljasse ja sina oled joodikust kirjanik ning su naine on sus pettunud,” fantaseeris ungari tüdruk. Otsustasime, et nüüdsest oleme meie peategelased.

Kui aga öö päriselt Jaava saarele langes, polnud enam valgeid inimesi vaja. Saalis käisid võtted edasi, meie aga jätsime oma väljamõeldud rollid ning pöördusime tagasi reaalsusesse. Meid ootas pikk ja õõvastav autosõit sõidukis, mille tagaistmel puudusid turvavööd, riigis, kus kiiruspiirangud ei eksisteeri ning joomine ja sõitmine pole probleemiks. Aga sellega tuleb Indoneesias olles harjuda.

Mida peaks sisaldama ränduri seljakott?

Kõigepealt, me kõik oleme erinevad reisijad, kes eelistab mugavaid puhkusepakette ja hotelle, kes lageda taeva all ööbimist ning seiklusi. Üks pole teisest parem, kuid eri reisimisstiilid nõuavad eri asju, mida kaasa võtta. Kui oled rändur, kes eelistab kulukale lukusele saada kogemusi odavamalt, siis on järgnev lugemine sulle. Niisiis, mida peaks sisaldama su seljakott siis, kui sa ei pelga hääletada, ööbida telgis, sõprade või lausa võhivõõraste juures?

Puhkehetk Dieng platool

Toit

Turismipiirkondades seilates pole hõrkude roogade leidmine tavaliselt probleemiks. Ka tihedalt asustatud Aasias on maanteeääred tihtipeale ääristatud odavate söögikohtadega. Euroopas ja ka Ameerikas ei pruugi see aga niisama lihtne olla. Mu sõbranna Petra hääletas Norras kohtades, kus ta ei näinud kaheksa päeva jookusl poodi. Näljasurmast päästsid teda kaasavõetud pähklid.

Veekindel kott

Veekindla koti hankimine tuleb kasuks eelkõige saareriikides reisides, kui sul on huvi snorkledamise ja saarelt saarele reisimise vastu. Lained ei pruugi paati küll põhja viia, kuid vett võib kaluripaati loksuda piisavalt, et üle ujutada su hinnaline kaamera, pikkadel reisidel igavust peletav luger, infohankimiseks oluline telefon või tahvelarvuti. Suurema seltskonnaga reisides on veel eriti lihtne- nimelt mahub kogu hinnaline elektroonika (kui tegu pole just filmimeeskonnaga) kenasti ühte kotti ära.

Šveitsi nuga

Taskunuga on iga kogenud matkaja tagataskus niisamagi- tõeliselt oskad sa selle väikese riistapuu vajalikkust hinnata aga alles siis, kui läheb omapäi kokkamiseks. Vastupidiselt veekindlale kotile, mida võib jagada teistega võiks nuga olla iga ränduri taskus eraldi. Muidu võib juhtuda nagu meie seltskonnal, kes me pidime porgandeid kääridega lõikama ja kartuleid matšeetega koorima. Mõlemad variandid pole just kõige mugavamad. 

Pealamp

Tegemist on taskulambiga, mis kinnitatatakse pähe. Jah, just sellise kaevurilambiga, mis näitab valgust, et näha, kuhu oleks kõige parem kirkaga virutada. Selline lamp näeb tõtt öelda üsna totakas välja, aga osutub asendamatuks ülesannete juures nagu telgi püstitamine pimedas või wc leidmisel öösel. Jällegi on selline leiutis eriti soovitatav kaasa võtta reisides ekvaatori lähedale- nimelt lasub kottpimedus troopilistele maadele juba kell 6 õhtul, mis meile, põhjamaa valgete öödega harjunud hingedele, tihtilugu üllatuse valmistab.

Laadija ja päikeselaadija

Metsas, mägedes või üksikul saarel resideerudes võib telefoni südamerahuga välja lülitada ja nautida ekraanivaba elu. Kui sul on aga vaja uurida praamiaegu, mis käib vaid teatud päevadel nädalas, või helistada kalurile, kes su paadiga pärapõrgusse sõidutas, et sa tahad nüüd sealt ära, või lähedastele teada anda, et sa oled ikka veel elus, on hea kaasas kanda laadijat ning päikeselaadijat kui telefoni aku tühjaks saab.

Nõel pinnu välja tõmbamiseks

Spetsiaalselt pakendatud nõelu saab osta apteegist. Üksikul saarel apteek enamasti puudub, pinde võib jalga astuda aga igal pool. Seega on hea olla valmistunud. Meie seltskond istus ühel idüllilisel õhtul peale snorkeldamist nagu üks mees ja urgitses oma varvaste kallal. Nõel osutus asendamatuks,

Päikesekreem faktoriga 50

Kindlasti on see juba olemas igal mõistikul turistil, kes lõunamaid avastama seilab. Rumalatele nagu mina, on seda aga siiski hea meelde tuletada. Nimelt kasutan ma päikesekreemi enamasti vaid siis, kui lähen randa kavatsusega end pruuniks päevitada. Niisama sportimisel või ujumisel ma end kreemitama ei vaevu ning Eestis pole mul kunagi sellega probleemi olnud. Nii talitasin ka Indoneesias. Vedelesin sõbrannaga põlvesügavuses vees ja ajasin ennastunustavalt juttu- tulemus- ärakõrbenud selg, mis edasise rannamõnude nautimse võimatuks muutis. Nimelt veetsin järgnevad päevad rannas moslemite kombel riideid kandes ning läksin isegi ujuma lühikeste pükste ja särgiga. Seljakoti tassimine, tantsimine ja magamine kujutasid endast veel mitmeid päevi hiljem põrgupiina ning umbes nädala pärast koorus mu ilus päevitunud nahk kogu täiega maha ning jättis mulle kena roosalapilise selja. Sellest õppisin, et soojal maal tuleb alustada kaitsefaktorist 50 ning alles paari päeva pärast üle minna kaitsefaktorile 20 jne.

Varrukatega ujumissärk

Eestis pole selline riietusese just väga levinud, kuid eriti neile, kes armastavad snorkeldada või surfata on see asendamatu. See on ujumiseks sama mugav kui trikoo või bikiinid ning kaitseb selga liigse päiksekiirguse eest- säästes nii ka sinu päiksekreemivarusid. Asendamatu siis, kui oled selja või õlad juba ära põletanud.